lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, nagu: "Virulane ", "Sakala" ja "Olevik". "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a
kultuuriväärtuste seaduslik pärija. Selle kultuuripärandis on Sebastain Bachi loomingul tohutu suur, eluline väärtus. Bachide suguvõsa Ta esindas ühena paljudest toda kuulsat 1spielmannide suguvõsa, kelle nimi - Bach oli muutunud muusika sünonüümiks: kahe sajandi kestel elas ja töötas Tüüringis nii paljude Bachide soost flöödimängijaid, orelimängijaid ja viiuldajaid, et seal hakati iga muusikameest nimetama Bachiks ja iga Bachi muusikuks! See suurepärane suguvõsa oli harukordselt elujõuline: langeb ju selle kõige intensiivsema tegevuse kõrgaeg (17.-18. sajand) ühte laostumise ja vaesuse raske ajajärguga, mis järgnes Kolmekümneaastasele sõjale (1618- 1648). Bachid põlvnesid sõna tõelises mõttes rahva keskelt. Johann Sebastian Bachi poolt alustatud perekonnakroonika märgib Veit Bachi (umbes 1550-1619) sugupuu tippu (lisa 2), ametilt
pärastises kutsetöös suuteline kirikuorelit mängima, koolis laulmist õpetama, laulu-ja pasunakoori juhatama ning isegi komponeerimises katsetama. Ta võttis aktiivselt osa esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa koorilaule, vaid ka eesti oma algupärandeid ja soome kooripalasid. Selleks õhutas ta noort andekat muusikameest Aleksander Saebelmann-Kunileidu komponeerima, nii et 17 nende ühistöö viljana sai laulupeoks valmis algupäraste eesti koorilaulude kogu ,,Vanemuine Kandle healed"(I osa ilmus 1869.a., II osa 1871.a.). Jakobson koostas ka rahvalaulude laulmiseks noodikogu ,,Rõõmus laulja"(ilmus 1872.a.), mis sisaldab ka eri maade rahvaviise(eesti, soome, rootsi, sitsiilia).
annaabi.ee 
