Duke Ellington
muretult. Tema lugusid ei oska peale tema enda mitte keegi nii hästi mängida. Sellepärast
otsustasin oma referaadi just temast kirjutada.
5
Ellingtoni tulek jazzmuusikasse
Olles 18-aastane, soovis Ellington saada maalikunstnikuks. Saades aga muusikuks, oli
tema loobumine maalimisest ainult näiline. Nüüd ei maalinud ta aga mitte värvide, vaid
helidega. Ellingtoni kompositsioone oma rikkalike harmoonia- ja tämbrivärvidega võib
pidada muusikaliteks maalideks. Mõnikord avaldub see pealkirjades: "Leegitsev mõõk",
"Ilusad indiaanlased", "Maatüdruk", "Videvik kõrbes" jne. Isegi dirigendina jäi Ellington
oma suurejoonelise käitumismaneeri poolest maalijaks: kuidas ta orkestri ette astus ja
mõne kindla käeliigutusega helilõuendile värvilaike jättis.
See võibki tuleneda sellest, et ta tajus oma muusikat kui "mälestuste transformeerumist
helidesse". Mälestused on pildid. Ellington on öelnud: "Mälestused on jazzmuusikule
tähtsad