Muusika retsensioon Kirjutan muusika retsensiooni suvel külastatud ,,Juu jääb" kontserdi kohta, mis toimus 3. juulil Arensburgi hotelli Päikeseterrassil. Festival toimus juba 17. korda ning on kindlasti üks oodatumaid suvesündmusi, sest Eestis on ju vaid loetud arv muusikaüritusi, mis võivad niisuguste traditsioonide üle uhked olla. Nii otsustasimegi emaga ühel mõnusal suveõhtul ka ise seda kuulama minna. Sel aastal esines kontserdil Fääri saartelt pärit lauljanna Eivør Pálsdóttir,
Muusika retsensioon Käisime klassiõdedega 9. aprillil meie oma kooli küünlavalgusõhtul “Kevade ootuses”, mille eesmärgiks oli anda esinemisvõimalus kooli arvukatele lauljatele ning pakkuda publikule kevade ootuses muusikat. Üritus toimus 15ndat korda ning esinejateks olid Pilvi Karu ja Laine Lehto õpilased, kellel kõigil oli võimalus esitada valitud laul, millest enamus kõlasid klaverisaatel. Juba saali jõudes tekkis mõnus tunne, sest küünlad olid põlema pandud, inimesi oli vähe ning hämar õhkkond muutis asja veelgi paremaks. Laule oli kokku 9, kuid järgnevalt räägin viiest enda lemmikust. Õhtut alustas Anna- Maria Lember lauluga “Kevadeaimus” ning klaveril saatis teda Pilvi Karu. Alustas kontserdit väga hästi, sest laul rääkis kevade tulekust. Pala oli rahulik ning mõtteliselt kaunis. Laulul oli punkteeritud tempo, rütm oli suhteliselt aeglane ning meloodia mahe. Rahulik ja aeglane
juustega. Ta kandis kõva püstkraed, mille ülemine äär ulatus peaaegu kõrvadeni ja mille teravad nurgad kooldusid ettepoole samal kõrgusel suunurkadega -- tara, mis sundis otse ette vaatama ja kogu kehaga pöörduma, kui oli vaja kõrvale vaadata. Lõug toetus lopsakale kae-lasidemele, mis oli pikk ja lai nagu pangatäht ja mille 31 otstes olid narmad. Saapaninad olid viimse moe järgi järsult ülespidi käänatud nagu suusaotsad -- kannatuse ja vaeva vili, mille noormehed saavutasid, istudes tundide kaupa seina vastu surutud varvastega. Mister Walters oli välimuselt väga tõsine ja südame poolest väga siiras ning aus. Ta austas nii väga pühi asju ja kohti ja eraldas neid nii väga ilmalikest asjadest, et tema pühapäeva-kooli-hääl oli omandanud talle enesele märkamatult isesuguse intonatsiooni, mis puudus täiesti äripäevil. Ta algas järgnevalt: «Nüüd, lapsed, ma soovin, et istuksite nii sirgesti ja kenasti, kui suudate, ja pühendaksite
» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.» «Maha meedikud!» «Maha kõik dispuudid!»
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt: ,,Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!" Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid: ,,Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega! Võiksid läbi öö kõlistada, saaks mõnus magamine!" Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased -- teised rahvused polnud Siberis esindatud -- hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama -- koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
