Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. Tsello Ta on veel suurem kui vioola, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tsello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tsello XVII sajandil kuulsalt itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tsellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil. Tsello Kontrabass
pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettide emale". Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Istarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi
See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi. 20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk). 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud tants. 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
