selline, nagu ta just on. Samuti on enamik kultuure olnud huvitatud sellest, millised olid neile eelnenud ühiskonnad. Selle väljaselgitamiseks on juba kauges minevikus tehtud mitmesuguseid töid. Esimeseks dokumenteeritud kaevamiseks peetakse Babüloni kuninga Nabunaidi poolt 6 sajandil eKr teostatud töid Sippari linnas. Kaevamisobjektiks oli tempel, kust leiti muuhulgas selle u 2200 aastat varem paigaldatud nurgakivi ja muud kraami, mida hiljem hoiti mingis muuseumilaadses kohas. Esiajaloo uurimine tänapäevases mõistes on noor teadus. Sellega tõsisem tegelemine algas 18. sajandil, süstemaatiline uurimine aga alles 19. sajandi lõpul. Algul tegelesid sellega peamiselt amatööridest huvilised, alates 19. saj lõpust ka professionaalsed arheoloogid. Veel 1840.-ndatel aastatel arvas enamik teadlasi, et inimkond oli vaid umbes 6000 aastat vana. Kuigi selleks ajaks oli leitud arvukalt näiteks
Esimene geokronoloogiline meetod. Ajaliselt ulatub viimaste jääliustike taganemiseni Skandinaaviast u 12 000 aastat tagasi. Oli esimene meetod, mis võimaldas suhteliselt täpselt dateerida viimase jääaja lõppu. 6 Arheoloogia ajaloost Esimesed kaevamised: Babüloni kuningas Nabunaid 6 saj eKr Sippari linnas. Kaevas templis. Leiti selle u 2200 aastat varem paigaldatud nurgakivi jm, mida hiljem hoiti mingis muuseumilaadses kohas. Renessansiajastul huvituti kreeka ja rooma antiikkunstist ja arhitektuurist. Nii viidigi juba 16.17. saj läbi ka sihilikke kaevamisi. Teaduslik uurimine puudus. See algas alles 18. saj II p. Sakslane Johann Joachim Winckelmann (peetakse klassikalise arheoloogia isaks) avaldas siis oma esimese kirja Herculaneumi avastustest. 18. saj II p jätkusid väljakaevamised antiiksetel Kreeka ja Rooma objektidel. Olukord muutus 19. saj algul,
annaabi.ee 
