Seesugust jõudu võib inimene endas leida vaid armastuse kaudu. On ka tundeid, mis pimestavad ning muudavad inimesi nõrgaks, mille tagajärjel ei suudeta enam ise mõelda vaid oma lastakse kallimal enda eest otsuseid teha. Isiksusi , kes lasevad liialt ennast südamel juhtida, mitte mõistusel, leidub palju. Merimee poolt kirjutatud romaanis ,,Carmen" oli don Juan just täpselt selline mees, kes andis oma elu naise hoolde suuresti hetke tunnetest. Ta järgnes mustlasnaisele kinnisilmi, võttes endale samasugused elu kombed ja uskumused. Kõik seepärast, et don Juani arvates oli Carmen see õige, kelle nimel kõigest väest pingutada ja üritada igal viisil suhet toimima panna. Nagu selgub, suudab armastus manipuleerida isegi kõige tugevama iseloomuga inimesega, tehes temast nõrga ning tundliku. Selline sügav tunne võib lämmatada igasuguse sihikindluse ja teha kellest iganes lillelapse, kes laseb elul ennast kanda
Tükk aega istus ta maas ja mõtles oma lõpututele radadele ja Alkeemikule. Poiss jäi magama ning kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel taevas. Ta hakkas viigipuu kõrvalt kaevama ning leidis suure kirstu, mis oli täidetud Hispaania kuldrahadega ning paljude vääriskivide ja sulgede ja kuldmaskide ja ebajumalakujudega. Poiss mõistis, et elu on tõepoolest helde sellele, kes elab Oma Loo järgi. Talle meenus, et ta peab andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele ning tuule tõustes tundis ta ühe suudluse kaja, mis jõudis poisi huultele. Santiago teadis, et nüüd saab ta rahumeeli minna Fatima juurde. [1] Raamatu idee ja mõte seisneb selles, et iga inimest ootab elus tema varandus, kuid ta peab nägema vaeva, järgima märke, kogema ja õppima, et jõuda oma selleni. Kui varandus lihtsalt kätte anda, jääks inimene väga paljust ilma, nagu oleks poiss jäänud ilma ka püramiidide ilust.
Lisaks sellele vel vääriskive, punast ja valgete sulgedega ehitud kuldmaske, kalliskividega raamitud ebajumalakujusid. See oli sõjasaaks ühelt vallutusretkelt, mis juba ammu unustatud oli ja millest vallutajad polnud oma lastele rääkinud. Ta võtis kotist Uurimi ja Tummimi ja pani need kullakirstu. Need kaks kivi olid osa tema varandusest, sest tuletasid talle meelde kuningat. Siis meenus talle, et peab minema Tarifasse ja andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele. Jälle tõusis tuul, see oli Idatuul, see tuli Aafrikast. See tõi talle lõhna, mida poiss hästi tundis, ja ühe suudluse kaja, mis jõudis poisi huulteni. Ta naeratas. Seda oli neiu teinud esimest korda. "Ma tulen Fatima," ütles ta.
annaabi.ee 
