targem kasvatada mõnest võsust uus taim. Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi. Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem. (eds.ee) 1 SIBERI KONTPUU Üks laialdasemalt kultuuris levinud liike. Põõsa kõrgus on kuni 3 m, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju, millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt.
Intensiivne lähtekivimi keemiline murenemine, tekib kaoliniitsavi, mis ei suuda Mullad ulatuvad 20, iegi 30 m siduda toiteelemente sügavuseni Punamullad Ferrallitisatsioon mullatekkeprotsess troopikas ja lähistroopikas, kus muld rikastub raud- ja alumiiniumoksiidide ning nende hüdraatidega intensiivse bioloogilise aineringe tingimustes. Ferrallitisatsioonil tekkinud mullad on kollased, punased, punakaspruunid, mustjaspunased või rusked. F. levib ligi 1/5-l maismaast, tema tunnuseid koos savistumisega leidub ka mõnes parasvööndi mullas. Mõnes piirkonnas kasutatakse lateriiti edukalt ehitus-materjalina. Kuna need on hästi savikad, saab neist troopilise päikese käes kergesti telliskive valmistada. Vihmametsade punamullad · Toiteelementide sisaldus mullas on väike. · Mullad on erosiooniohtlikud. · Puude maharaiumisega viiakse suur kogus toiteelemente ära, muld vaesub.
on punamullad mitmesuguse happesuse, huumusesisalduse, lõimise ja profiili ehitusega ning produktiivsusega. Ferralliitmullad Punamuld Mullad, mis on rikastunud raud- ja alumiiniumoksiidide ning nende hüdraatidega intensiivse bioloogilise aineringe tingimustes. Olenevalt raudoksiidide hüdratatsiooniastmetest ning huumuse laadist on ferralliitmullad kollased, punased, punakaspruunid, mustjaspunased või rusked. Kõrbemullad Mullad, kus aurumine ületab suuresti vee juurdesadu. Kõrbemullad on tavaliselt sooldunud. Solod Sooldunud muld, mille huumus lahustub ja mineraalosa laguneb leeliselises keskkonnas ning saadused uhtuvad mullast välja. AEB profiil meenutab leetunud mulda, kuid solod on leelisene ja küllastunud neeldunud Na +- ga. Solod levib metsastepi- ja stepinõgudes. Solonets Sooldunud muld, mille pindmises kihis lahustuvad soolad
Magushapu, hea laua- ja töötlemissort. MAGUSKIRSID 2 "Dönnisseni kollane" - Saksa sort, mida pärast II maailmasõda kasvatati meil "Viljandi kollase" nime all. Viljad keskmise suurusega, tömpsüdaja kujuga, kollased, tihti roosaka punaga päikesepoolsel küljel. Hapukasmagusad. "Kristiina" - Pollis aretatud sort, varajane. Viljad on suured, südajad, tume- kuni mustjaspunased ja hapukasmagusad. "Leningradskaja tsornaja" - Leningradi oblastis aretatud keskvalmiv sort. Viljad keskmise suurusega, munajad või südajad, tumepunased, valminult mustad. Magusa meeldiva maitsega. "Rubiin" - Pollis aretatud keskvalmiv sort. Kirsid on tumepunase värvusega, keskmise suurusega, hapukasmagusa meeldiva maitsega. Veel Eestis aretatud kirsisorte: "Meelika", "Nord", "Tõmmu", "Polli murel" ÕUNAPUU
Bayletoni pasta, õlivärviga). Siberi kontpuu (cornus alba) Kontpuude näol on tegemist heitlehiste põõsastega. Perekonnas on 36 liiki. Tegemist on vägagi suure haljastusliku väärtusega perekonnaga. Perekonna kolm suurimat esindajat on Siberi kontpuu, Võsund kontpuu ja Verev kontpuu. Üks laialdasemalt kultuuris levinud liike. Põõsa kõrgus on kuni 3 m, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju, millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt.
vahelduvad lihtlehed, lai-või piklikelliptilised, nahkjad, lühidalt teravneva tipuga, laikiilja alusega, 5-8 cm pikad, Lehed näärmelise täkilissaagja servaga, sageli lehelaba alusel näärmed. Leheroots 1-3 cm pikk, vahel näärmetega Õied õied valged, 2-3 cm läbimõõdus, 2-4 kaupa sarikates vili on kerajas, mahlaka viljalihaga üheseemneline luuvili. Valminult tume-või mustjaspunased, kuni 1,5 cm Viljad läbimõõdus Õitsemisaeg õitseb mais, umbes 1 nädal enne lehtimist Kasvukoht: valgus valgusnõudlik niiskus talub kuiva, on põuakindel muld eelistab värskeid liivsavimuldi Kasutamine vilju kasutatakse toiduainetetööstuses. Levinud ka haljastuses Sordid Märkused aretatud üle 500 kultuursordi AEDÕUNAPUU Päritolu arvatavasti algne päritolu Kesk-Aasia Kõrgus kuni 10 m
Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele,
soolane merevesi. Sooldumise laad oleneb sooldunud kihi sügavusest, soolade hulgast ja koostisest. Väär inimtegevus põhjustab sekundaarset sooldumist. · Ferralisatsioon on mullatekkeprotsess, kus muld rikastub raud- ja alumiiniumoksiidide ning nende hüdraatidega intensiivse bioloogilise aineringe tingimustes. Protsess esineb peamiselt ekvatoriaalses vööndis. Nii tekkinud mullad kollased, punased, punakaspruunid, mustjaspunased või rusked. Ferralisatsioon levib ligi 1/5-l maismaast, tema tunnuseid koos savistumisega leidub ka mõnes parasvööndi mullas. 8.4. Erinevad mullatüübid Loodusvöö Kliima Mulla Muldade Peamised Iseloomuliku Sobivus nd iseloomustus ja veereziim paksus horisondid d kultuuride
Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad
Õitseb juunist augustini. Eestis tavaline. Kasutamine: Varakult, enne õitsemist koristatult annab keskmise väärtusega heina. MÄGITARN Nimi: Carex motana; montana mägi, taim kasvab meeleldi mäe-nõlvadel ja kuivadel mäginiitudel. Sugukond lõikheinaline. Kasvukoht: mägitarn kasvab lubjarikastel puisniitudel, tamme-segametsades. Püsik. Eestis esineb paiguti. Taim heleroheline, väikeste tihedate puhmikutena kasvav, vars 10-30 cm kõrge. Alumised lehetuped mustjaspunased, lehed pehmed 1-2 mm laiad. Õisik tihe, isaspähikuid 1, emaspähikuid 1-3 kuni 1 cm pikad ja ümarad. Emakasuudmeid 3, põisik tugevate soontega, rohekas. Õitseb mais, juunis, viljub juunis juulis. Kuna taim on pehme, omab teatavat tähtsust söödataimena. SULG-ARULUSTE Nimi: Brachypodium pinnatum , brachys lühike, podion jalake (lühiraoliste pähikute järgi), pinnatum sulgjas. Sugukond kõrrelised.
Kolkvitsia Viburnum opulus Laburnum H. lodjapuu 9 10 SIBERI KONTPUU Lühiiseloomustus Siberi kontpuu (Cornus alba) kõrgus on kuni 3 meetrit, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju, millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt
Edasine hooldus seisneb kobestamises ja väetamises. Taime istutatakse 40 60 cm vahega. (Seemnemaailm) 4.4. Cornus alba Siberi kontpuu 4.4.1. Kirjeldus Siberi kontpuu on kontpuude perekonda kuuluv peente püstiste või kaarduvate okstega põõsas (Hariduskeskus). Ta on äärmusliku külmataluvusega liik. Ta on kiirekasvuline ja väga vähenõudlik, 2-3 m kõrgune laiutav põõsas. Suvel kannab siberi kontpuu lopsakaid lehti, aga talvel elustavad lumist aeda tema tulipunased kuni mustjaspunased võimsad võrsed. Õisikud on valged, viljakobarad samuti valged või isegi sinised. Siberi kontpuul esineb palju eri värvikombinatsiooni lehtedega sorte. Erinevatel sortidel on ka erinevat värvi talvised võrsed (Hansaplant). Lehed on vastakud terveservalised lihtlehed, munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel on lehed lillakaspunased
annaabi.ee 
