Eesti hobune
nagu kliima, mullastik, viletsad pidamisolud ja raske töö. Seetõttu sirgus temast kasvult ja
elukaalult väike, väle, vastupidav ja vähenõudlik hobune.(Nikitin 1953: 242)
Eesti hobust kasutatakse eelkõige põllumajanduses, kelle keha välimust kirjeldatakse
järgmiselt. Hobusel on pikk kere, ta on lühijalgne ja tugeav kehaehitusega. Pea on tal
terviklik, koos laia otsmikuga, mis on kas nõgusa või sirge profiiliga, väikeste hiirkõrvadega,
mänglevate silmadega, muskliliste lõupärade ja avara lõupärade vahega. Kael on hobusel
lühike, muskliline, mis on kaetud paksu lakkaga. Turi on madal, lihaseline ning tavalise
pikkusega. Selg on tavaliselt sirge, kuid harva esineb ka nõgusust, lühike ja lai, lanne lai ja
tugev. Laudjas on munajas ja pikk ning saba asetseb all pool ning on tihe. Rind, rinnakorv ja
roided on hästi väljaarenenud. Jalad on lühikesed, kuid tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad
on korrapärased
annaabi.ee 
