Sillapää loss ja selle park. Praegusel hetkel asub hoones vallavalitsus ning koduloo- ja aiandusmuuseum. Pargi kavandas 19. sajandi algul arhitekt Walter Moritz Aleksander von Engelhardt. Kujundamisel on kasutatud kolme stiili: inglise park, prantsuse park ja metsapark. Peahoonest põhja pool asuv paisjärve kallas kujundati suureks kauniks pargiks. Selle lõpetab põhjatipus väheldase künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlik pargitempel, mida kaasajal kutsutakse Musitempliks. Mõisa park on kenasti hooldatud ning seal asub väga palju võõrpuuliike, neist haruldasemad on must mänd, valge mooruspuu, ida-jugapuu, sahhalini ja kaukaasia nulg, mägi-ebaküpress, mandzuuria aprikoosipuu, kollane suhkrukask jt. Pargi hooldamisega tegeleb suures osas sealne Räpina Aianduskool oma õpilastega. Antud referaadi koostamine andis mulle tohutult palju lisainformatsiooni nii Räpina mõisa ja selle pargi kohta kui ka üleüldse Eesti mõisade kohta
väiksemad välud tihedama puistuga, kus harilik pärn, vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu. Vanade puudega ääristatud ringtee kulgeb vee piiril, sealt avanevad vaated jõele. Põlispuude varjus on mõisa kunagine jääkelder. Peahoone eest alguse saav vaatetelg läbib parkmetsa, selle lõpus paisjärve ääres on 1847. aasta paiku ehitatud paviljon. Väheldase künka otsas asuvat ümara põhiplaaniga klassitsistlikku rotundi kutsutakse Musitempliks. Pargi teises servas on mõisaaegne maakividest laotud kaev, mille pudelikaela meenutavat sisemust näeb läbi klaaskatte. Räpina pargi vabakujulises osas on alles mälestusmärk aastail 19181919 nõukogude võimu eest võidelnutele. Pargi esiväljakul on skulptuur ,,Daam kitarriga" Rohkem kui 600 puu- ja põõsaliigiga on Räpina park üks liigirikkamaid Eestis (2010). Park rajati liigirikkana ning seda on hiljem pidevalt täiendatud. Seal on ohtralt võõrliike, eri vormi okas- ja
annaabi.ee 
