Bernard Kangro
hästi sobib. Ilmne on süntees ,,Sonettide" kultuurse vormi ja ,,Reheahju" rahvapäraste, kuid ka
individuaalsete kihtide vahel. Soneti põhinõue meloodilisus ei kannata vähimalgi määral
sellisest tugevast survest lüürilisele liigiideele, vaid pigem võidab. Ilmselt on see sama efekt,
mille tekitas 1960. aastate vabavärss oma uudsusega vananenud triviaalsüsteemi suhtes,
mõjudes viimasest sootuks musikaalsemalt.
11
Kolmandaks originaalseks võtteks on kahe meister- ehk juhtsoneti kasutamine raamina,
kusjuures lugemisjärg nendel magistraalidel on vastupidine. See tõestab lüürilisuse astet ja
toob eredalt esile sonetipärja loomupärase sünteetilisuse, süzeelisuse. Üksikutest lüürilistest
süzeedest põimitakse tervet pärga haarav sündmustikuline kude, täites nii zanri ,,vormilise
süzee" konkreetse sisuga
annaabi.ee 
