„Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“
Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena
tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü
taga peituvad praeguselgi sõjatandril nurjatud, hirmunud poisikesed, kes paljudel teistel hetkedel on kas lihtsalt surnud
või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi vapruse maskideta
pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole.
Naljaka ja murettekitavana mõjub selle raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast,
kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile tittesid tegema, või kelle IQ ületaks 110 punkti. Nad on tundelised,
pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma,
tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased,
annaabi.ee 
