Läänemeresoome keelte emeriitprofessor Seppo Suhonen on uurinud lõunaeesti keelelist kujunemist (2002), setu morfoloogiat (1997a), leivu keelesaare murde erijooni (1997b) ja kirderannikumurde suhteid naaberkeeltega (2000). 203 Turu ülikoolis on tegelnud jätkuvalt eesti murretega emeriitprofessor Kalevi Wiik. Viimastel aastatel on ta avaldanud uurimused lõunaeesti keelelise algupära käsitlemisest (1998), põhja- ja lõunaeesti murrete piirist (1999b) ja lõunaeesti murdepiiridest (1999a). Samas ülikoolis töötav Ulla Palomäki on uurinud võrdlevalt soome ja eesti murrete häälikumuutusi (nt Palomäki 2002). Soome ja üldkeeleteaduse osakond andis välja omaette raamatuna Mihkel Toomse käsikirjalise suurtöö ,,Lõuna-Eesti murded" 111 murdekaarti (Toomse 1998). Ka Karl Pajusalu doktoritöö Mulgi verbimorfoloogia varieerumisest (1996) on valminud ja kaitstud Turu ülikoolis. Uppsala ülikooli doktoritööna on valminud Tiina Södermani uurimus kirderannikumurde
· Kompaktne siirdeala: teise murde jooned ulatuvad antud murdesse ja paiknevad seal kimbus · hajus siirdeala: jooned ei koondu kimpudesse · kaks siirdemurde alaliiki: · segamurrak (mixed lect), koos kahe murde vormid (Põhja-Tartumaa: akanud, nakanu) · siirdemurrak (fudged lect), kasutab jooni, mida pole kummaski puhtas dialektis Mitmeid murdeid ühendavad isoglossid: · Osa isoglosse paikneb murdepiiridest eemal, kuid ühendab mitmeid murdeid, mis ei ole sama murderühma liikmed · Osa isoglosse paikneb murdepiiridel, kuid ühendab murdeid, mis muus osas ei kuulu samasse kõrgemasse kooslusse · Nt Ida-Eesti alasid ühendavad jooned Keelekaardid ja atlased: · D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil. · Kogutud ja transkribeeritud materjal esitatakse keelekaartidena. Igal kaardil on üks keeleline nähtus,
annaabi.ee 
