V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vaat sulle pirakas.» Ohvitser, see vaene noormees, viidi ära ja ka too lohakate riietega
tüdruk. See pole veel kõik. Kõige hullem oli aga see: kui ma järgmisel päeval lähen eküüd
võtma, et rupskeid osta, leian selle asemel ainult kuivanud lehe.» Eit jäi vait. Õuduse sosin
käis läbi saali. «Lummutis, sikk, sel kõigel on nõiduse lõhn man,» ütles üks Gringoire'i
naaber. «Ja kuivanud leht!» lisas teine.
«Mis seal veel kahelda,» arvas kolmas, «see on nõia-moor, kes munklummutisega ühte
peab ja ohvitsere Paljaks röövib.»
Gringoire'gi polnud kaugel sellest, et kõike seda õudset lugu pidada tõenäoliseks.
«Naine Falourdel,» lausus härra eesistuja majesteet-''kult, «kas teil on kohtule veel midagi
öelda?»
295
«Ei, armuline härra,» vastas eit, «ainult ehk veel seda, et kaebekirjas on minu maja kohta
öeldud viltuvajunud ja haisev ubrik, see on liiga alandav. Silla majadel pole küll ühelgi