Mull e.pehmehuumuslik-iseloom on õhuke metsakõduhorisont ja tüse huumushorisont. Moder e. keskmine huumuslikkus-iseloom.on tüse metsakõdu ja tunduvalt õhem huumushorisont. Moor e.toorhuumuslik-kogu orgaaniline aine on koondunud mulla pinnale (mustika kasvukoht). Turvas (eutrofoorne, mesotroofne v. oligotroofne). Proto- e algstaadiumis olev (näit protomull). Düs- e rikutud (näit raietööga) Kõik erinevad mulla mineraalprof. Ja huumusprof tüübid on kujunenud erinevate mullatekkeprotsesside käigus. Eesti mullatekke ökol.tingimused-reljeef- :keksm kõrgus u.50 m, 2/5-50...100m,1/10>100m Suur Munamägi 317,6m Vällamägi >300m. Maapinna abs.kõrgus seoses geol aluspõhja pinnaga. Meos- ja mikroreljeef seotud mandrijää ja selle sulavetega. Jääaja lõpul Madal-E (<50 m merepinnast) vee all, Kõrg-E (>50m) (Pandivere, Haanja, Otepää, Sakala) maismaa. Madal-E lainjas moreenmaastik,suured soomassiivid. Kõ-E Pandivere aluspõhjaline kõrgustik,vähem liigestatud
Tallinn, 1998 4. Uurimusi Eesti kliimast. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 85. Tartu, 1999 5. R. Ahas. Spatial and temporal variability of phenological phases in Estonia. Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuensis, 10. Tartu, 1999 6. Eesti looduse kalender. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 90. Tartu, 2001 7. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_kliima 2. EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED mullatekkeprotsesside mõjutajana Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikke. Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen. Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud. Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on
kasvule pärssivalt ja viivad pliisisalduse taimedes sellisele tasemele, et nende toidu või söödana kasutamine kahjustab inim- või loomorganismide tervist. Taimedele kahjulikuks pliisisalduseks mullas loetakse sellist kontsentratsiooni, mille juures saak väheneb enam kui 10% võrra. Kuid kahjuliku pliikontsentratsiooni määr on erinevatele kultuuridele erinev. Ka on ta erinevatel muldadel erinev, sest mulla pliisisaldus sõltub tema sisaldusest lähtekivimis, mullatekkeprotsesside iseloomust ja inimtegevusest. Tingituna sellest võibki kirjanduses kohata kahjuliku pliikontsentratsiooni väga erinevaid määrasid. 7 Et plii liiast tingitud toksilisus taimedele sõltub paljudest teguritest, on raske määrata taimedele kahjulikult mõjuva pliisisalduse taset mullas, kuid enamasti varieerub see 100 ja 500 mg/kg vahel.
omakorda suurendab lisanduva liiva hulka. Mullastik Kõrbevööndi mullad sisaldavad väga vähe huumust ja on seetõttu ühtlaselt helehallid. Parasvöötme kõrbetes on levinud hall-pruunmullad, lähistroopika kõrbetes hallmullad ja troopilistes punamullad. Paraja kunstliku niisutuse korral võivad kõrbemullad kasvatada rikkalikku viljasaaki. mullas on küll vähe huumust, kuid palju vajalikke mineraalaineid. Põhilised mullatekketegurid on : Kliima, mis määrab paljude mullatekkeprotsesside kulgemise. Lähtekivim, millest sõltub mulla tahke osa koostis. Taimestik ja loomastik, kelle elutegevuse jääkidest moodustub viljakas huumuskiht. Reljeef, millest sõltub muldade läbiuhtumine. Veereziim, mis määrab muldade niiskuse ja hapnikusisalduse. Mulla vanus, millega on seotud mullaprofiili arengutase. Inimtegevus, mille käigus looduslikud mullad muunduvad. Kõrbemulla tüübid Hallmullad - on arenenud liiva- ja lössikõrbetes
mullaressursside klassifitseerimise süsteem. Baseerub suures osas varasematel FAO- UNESCO ja USDA mullaklassifikatsioonide ühikutel ja ülesehitusel. WRB-s - muldade eristamisel aluseks: a) mulla diagnostilised horisondid (diagnostic horizons), b) diagnostilised tunnused (diagnostic properties) ja c) diagnostilise väärtusega mullamaterjalid (diagnostic materials). Muldade klassifitseerimine põhineb väliolukorras määratavatel tunnustel. Olulisemad on nähtavad tunnused mullatekkeprotsesside ees. Klimaatilisi parameetreid (sademed, temperatuur) ei arvestata, arvestatakse aga muldade majandamist mõjutavate tunnustega (nt. kivisus). Kõige üldisem muldade jaotus (I tase) koosneb 30 ühikust (sellise suure ühiku nimetus on (reference base). Eestis esinevad järgmised reference base'd: Histosols (Histosol), nimetuse lõpus olev s tähendab mitmust, ka teiste ühikute puhul kehtib sama reegel) - turvasmullad, vähemalt 50 cm turbakihti (suurem osa meie madalsoo-, siirdesoo- ja
tüseduse ja värvusega kihte, mida nimetatakse geneetilisteks horisontideks. Horisondid erinevad üksteisest ka lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm poolest. Horisontide tüsedus ja iseloom muutub nii ruumis kui ka ajasmulla arengu käigus. Mullaprofiil on püstläbilõige maapinnalt kuni mullatekkest muutmata mulla lähte- või aluskivimini. 0 kõduhorisont A huumushorisont E väljauhtehorisont B sisseuhtehorisont C lähtekivim CG gleistunud lähtekivim 6.Mullatekkeprotsesside põhilised suunad (leetumine, kamardumine, soostumine jne.). Mullatekkeprotsessidest on laiemalt levinud leostumine, leetumine, lessiveerumine, savistumine ja gleistumine. Need on ka Eesti muldade kujunemises olulised. Leostumise all mõistetakse veeslahustavate soolade väljauhtumist. Laialdaselt esineb leostumist karbonaatiderikka lähtekivimiga aladel, kus karbonaadid (Ca, Mg jt) lahustuvad ja uhutakse välja. Leostumisprotsess leiab aset aladel, kus sademed ületavad auramise ja
tüseduse ja värvusega kihte, mida nimetatakse geneetilisteks horisontideks. Horisondid erinevad üksteisest ka lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm poolest. Horisontide tüsedus ja iseloom muutub nii ruumis kui ka ajas- mulla arengu käigus. Mullaprofiil on püstläbilõige maapinnalt kuni mullatekkest muutmata mulla lähte- või aluskivimini. 6. Mullatekkeprotsesside põhilised suunad (leetumine, kamardumine, soostumine jne.). Leetumine tähendab, et osa mulla mineraalosast laguneb happelise mullavee toimel lihtsamateks lahustuvaiks ühenditeks. Enamasti lagunevad väiksemad mullaosad. Laskuv vool kannab need mullaprofiilis allapoole ja osaliselt ka mullast välja. Leetumine on iseloomulik parasvöötme sademeterikastele okasmetsapiirkondadele. Leetumist soodustab karbonaadivaese mullalähtekivimi esinemine.
Raskelt haritavad mullad: tugevasti kivised ja rähksed mullad, rasked ls- ja s-mullad, puudulikult kuivendatud või kuivendamata poolhüdromorfsed ja hüdromorfsed mullad ning tugevasti kallaklikud alad. 70. Muldade degradatsioon ja kaitse. Degratsioon on mulla kahjustumine või hävitumine looduslike protsesside või inimtegevuse tagajärjel. Laiemas mõttes ja pikemas ajaskaalas on degradatsioon ka savimineraalide muundumine mullatekkeprotsesside käigus ja mulla hapestumine. Mulla degradatsioon võib jaotuda: füüsikaliseks, keemiliseks ja bioloogiliseks. Füüsikalise degradatsiooni alla kuuluvad: 1. vee- ja tuule erosioon; 30 2. tehnoloogiline erosioon, mis seisneb mulla teisaldamises mulla harimisriistadega, mulla liigtallamine, maavarade kaevandamine, ehitustegevus; 3. Maalihked; 4. Üleujutused Keemilise degradatsiooni alla kuuluvad: 1
Ordinatsiooniskeemil on kasvukohatüübid korrastatud nii, et nähtub nende asend peamiste varieeruvust põhjustavate ökoloogiliste tegurite kui ka teineteise suhtes. Horisontaaltelje (üldistatud juurtoitumistingimuste skalaari) juhtivaks teguriks on mullareaktsioon, mis automorfsetel muldadel sõltub lähtekivimi karbonaatsusest, hüdromorfsetel muldadel aga ka põhjavee mineraalainetesisaldusest ja liikuvusest. Mullareaktsioon määrab aineringe iseloomu ja põhiliste mullatekkeprotsesside - leetumise ja kamardumise - vahekorra. Vertikaaltelg (üldistatud niiskusreziimi skalaar) iseloomustab niiskustingimusi, sellega seostuvaid aeratsiooni- jt. reziime ning soostumise ulatust. Nimetatud põhiliste ja teiste mullatekkeprotsesside (savistumine, lessiveerumine, pseudoleetumine) tulemusel on kujunenud suuresti erinevate metsakasvatuslike omadustega mullad. Metsamuldade seost kasvukohatüüpidega näitab nende asend samal ordinatsioonipinnal.
Kõik tüübid või alltüübid ei pruugi Baf (Bw) olla liikideks jaotatud. Lõimise järgi eristatakse kõikide tüüpide piires erimid. · Erim (lõimise järgi) on küll oluline, kuid mitte peamine. Lõimis võib Elg (Ew) mullatekkeprotsesside tulemusena kihiti muutuda ning seetõttu tehakse lõimisevalem. Bt (2Bt) Klassifikatsioone on globaalseid ja lokaalseid. Globaalseid kasutatakse laialdastel
· Primaarne suktsessioon algab n.ö. vabas paigas (näiteks mererannikul või järve kinnikasvamisel). · Sekundaarne suktsessioon on koosluse teisenemiskäik, mis lähtub mingist muutusest (põleng või raie metsas, niidu või põllu mahajätmine). · Autogeenne suktsessioon on ökosüsteemi sisetegureist tingitud koosluse teisenemine (madalsoode areng rabadeks, niitude võsastumine ja pöördumine tagasi metsaks, metsade teisenemine mullatekkeprotsesside tõttu). · Allogeenne suktsessioon on välistegurite muutumisega kaasnev koosluse muutumine (kliimamuutused, veega varustatuse muutus jmt). Kliimaks on koosluste arengu suhteliselt püsiv lõppjärk, mida iseloomustab koosluse: · teatav ruumiline struktuur, · tootlikkuse ja biomassi ligikaudne püsivus saavutatud tasemel, · stabiilne mullaprofiil ja liigiline koosseis. Eestis on kliimakskooslusteks rabad ja kuuse-segametsad. METS KUI ELUPAIK
Ordinatsiooniskeemil on kasvukohatüübid korrastatud nii, et nähtub nende asend peamiste varieeruvust põhjustavate ökoloogiliste tegurite kui ka teineteise suhtes. Horisontaaltelje (üldistatud juurtoitumistingimuste skalaari) juhtivaks teguriks on mullareaktsioon, mis automorfsetel (mineraal-) muldadel sõltub lähtekivimi karbonaatsusest, hüdro- morfsetel (soo-) muldadel aga ka põhjavee mineraalainete sisaldusest ja liikuvusest. Mullareaktsioon määrab aineringe iseloomu ja põhiliste mullatekkeprotsesside - leetumise ja kamardumise - vahekorra. Vertikaaltelg (üldistatud niiskusreziimi skalaar) iseloomustab niiskustingimusi, sellega seostuvaid aeratsiooni- jt. reziime ning soostumise ulatust. Nimetatud põhiliste ja teiste mullatekkeprotsesside (savistumine, lessiveerumine, pseudoleetumine) tulemusel on kujunenud suuresti erinevate metsakasvatuslike omadustega mullad. Metsamuldade seost kasvukohatüüpidega näitab nende asend samal ordinatsioonipinnal.
loodusobjektide säilitamise. Muld on looduslik keha, mille kujunemisel on tähtsad 6 looduslikku faktorit e. nn. mullatekketegurit. Mullatekketegur Seos ökoloogia ja keskkonnakaitsega 1. kliima biotoobi e. koosluse elupaiga osad, aineringete mõjutajad jne. 2. reljeef 3. lähtekivim 4. taimestik ja ökoloogia uurimisobjektid loomastik 5. aeg ökoloogiliste ja mullatekkeprotsesside muutumine ajas on sageli omavahel seotud (näit. maismaa kliimakskooslust iseloomustab kindlakskujunenud mullaprofiil 6. inimene otsene ökoloogiliste protsesside mõjutaja Gaia hüpotees HÜPOTEES. Kui leiutaja ja mõtleja James Lovelock töötas 1960. aastatel Ameerika kosmoseagentuuris
viiendiku soomullad, soomuldi on eriti palju metsamaadel. Üle kuuendiku kogu Eesti alast ning ligi veerandi haritavast maast hõlmavad gleistunud mul- lad. Lähtekivimi mitmekesisusest johtuvalt on ka muldade lõimis väga muutlik, see muutub mitte ainult horisontaalselt (territoriaalselt), vaid ka vertikaalselt (mullaprofiilis). Seda on suuresti põhjustanud mullatekkeprotsesside iseloom. Mitut tüüpi liivmuldi on 26,7%-l territooriumist; saviliiv- jaliivsavimuldi on vastavalt 17,0 ja 27,8%, savimuldi 4,8%. 50% saviliiv-, 38% liivsavi- ja 32% savimuldi on haritavatel maadel, liiv- ja turvasmullad (23,7%) on ülekaalus metsa- maadel. Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal, keskmisest enam on neid ka Saare-, Pärnu-, Ida-Viru-, Valga-, Põlva- ja Võrumaal. Savide leviala on
annaabi.ee 
