368 sõja-, abi- ja transpordilaeva. Tunduvalt suuremale hulgale vaenlase alustele tekitasid jaapanlased ka raskemaid ja kergemaid vigastusi. Osa laevade vigastused osutusid niivõrd tõsiseks, et laevad jäid kuni sõja lõpuni remonti. Laevadel sai surma 4900 ja haavata 4800 ameeriklast. Samuti hävis tabamuse saanud laevadel enamasti ka hulk lennukeid. Kokkuvõttes oli surmalendurite taktika igati efektiivne. Oktoobrist 1944 kuni juulini 1945 uputatud laevade muljetavaldavas nimekirjas on: eskortlennukikandjad "Saint Lo", "Ommanney Bay" ja "Bismarck Sea", 14 hävitajat, 3 miinitraalerit, 1 allveelaevahävitaja, 2 torpeedokaatrit, 14 erineva suurusega dessantlaeva, 8 transpordilaeva ja 1 tanker. Lisaks said suured "Essex"-tüüpi lennukikandjad "Bunker Hill", "Franklin" ja "Enterprise" Okiwana lahingus nii raskeid vigastusi, et jäid kuni sõja lõpuni remonti. Loomulikult võimendas Jaapani sõjapropaganda kamikazede edu tohutult üle
võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga. Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse. Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest
annaabi.ee 
