Hiis võis olla nii kivi, puu, allikas või mingi muu loodusobjekt. Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada. Mõnel pool arvati hiies elavat hiie noormeest või neitsit. Ohverdamine toimus tava kohaselt pühadel või hingede ajal, tavaliselt ,,pühal päeval" neljapäeval. Hiite läheduses asus tavaliselt ohvrikivi ehk lohukivi kivi, milles on looduslik või inimtekkeline lohk. Muinasusundis esinevad kaks nähtust, millel usk põhineb. Need on animism ja esivanematekultus. Animism on uskumus, et eluta asjadel ja loodusnähtustel on hing. Esivanematekultus on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauataguses maailmas samasugust elu nagu maa peal. Eesti muinasusundis usuti, et
muinasusundi tänapäeva kajastusi. Esivanemate kultusest veel nii palju, et nende heakskiidu pälvimiseks jäeti neile hingedeajal lauale süüa, jäeti ka tuli põlema, et nad ikka silmadega süüa näeksid, kuna keha neil polnud ja samuti suud ning muinasajal kõeti neile isegi sauna. Tänapäevalgi jätavad osa inimesi hingedepäeval lauale hingedele süüa ja jäetakse ka küünlaid põlema, et hinged ikka näeks koju tulla. Muinasusundis arvati, et inimesed omavad peale füüsilise keha veel erilist jõudu ehk väge. Väge oli ka sõnades. Inimesi, kes loitse laususid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad võisid vahel erinevate looduselementide pealt ennustada.Väge polnud igal pool samapalju, usuti et väge on rohkem juustes, küüntes ja hammastes näiteks.Tänapäeval usuvad siiani paljud,et on olemas nõiad kes suudavad sulle loitse
Eestlaste loodususundid Taissija K- Diana B. Meie usundiks oli Toome ohvrikivi loodususund ehk animism. Usuliste tegevuste sisuks oli inimese ja looduse hea vahekorra tagamine. Meie jumalate selgepiirilisus on vaieldav, tihti pöördusime lihtsalt ilma nimeta jumalate poole. Vägi Muinasusundis peetsime oluliseks väe mõistet, mis oli lausa rahvusvaheline. Arvasime, et vägi on kõikjal ja kõiges toimiv jõud, mis on üliinimlik. Meie usk väesse kajastub mitmesugustes uskumustes. Näiteks selles, et allikal ja osade inimeste kätel on ravijõud, sõnadel võime teha kurja või head (sajatused ja raviloitsud), amulettidel on kaitsev jõud. Suur osa kombestikust ja rituaalidest oli seotud väega. Kristlased aga pidasid selliseid maapealseid jõude pärinevateks Saatanast.
kasutada kolmeväljasüsteemi, kus maalapp jagati kolmeks. Raha, kui tänapäeval käibel ei olnud ning tegeleti vahetuskaubandusega. Tänu rauatootmiskeskustele toimus kiire majanduslik areng, millega suurenes varanduslik ebavõrdsus. Milline oli muinasaja naise roll ühiskonnas, kaks erinevat käsitlust. A) Naisel oli kõrge positsioon. B) Naine oli mehega võrdne. Milles seisnes Eesti usundi omapära? Mida öeldi metsa, maa ja vee kohta? Milline koht on loodusel Eesti muinasusundis? Millist päeva kutsuti pühaks päevaks ja mis aega peeti hingede ajaks? Loodust ei usaldatud. Mets eksitas, meri uputas ja maa andis haigusi. Usuti looduse hingestatusse ehk animism. Püha päev oli neljapäev ja hinged aeg November. Arheoloogiline kultuur- Sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab teatud piirkonna perioodi leide. Lohukivi- Ehk ohverduskivi. Tark- Inimene, kellel on eriline vägi. Vägi- See on igal inimesel, peitub juustes, küüntes jms.
Malev ehk ühe maakonna sõjaline üksus. Muinasaja lõpul oli Eestis kihelkondlik jaotus, mille keskusteks olid linnused. 13. Milline oli muinasaja naise roll ühiskonnas, kaks erinevat käsitlust. Naise võrdlemisi kõrge positsion (ülikumatused). Võrdväärne partnerlus- abielus sotsiaalmajanduslik liit. 14. Milles seisnes Eesti usundi omapära? Mida öeldi metsa, maa ja vee kohta? Milline koht on loodusel Eesti muinasusundis? Millist päeva kutsuti pühaks päevaks ja mis aega peeti hingede ajaks? Eesti usundis oli vähe kõrgeid jumalaid. Mets eksitas, Meri uputas. Keelatud oli tappa hingeloomi (ämblikke, sipelgaid, mardikaid). Pühaks päevaks kutsuti neljapäev ning hingede ajaks oli november. 15. Arheoloogiline kultuur- Sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab teatud piirkonna teatud ajalooperioodi arheoloogilisi leide
lugu. Hiljem lisandus lisaks meie kangelasele ka Vanapagan, kes ma arvan, on tulnud ristiusust Kuradi näol. Sellisel juhul võiks ju Kalevipoega samastada Jumalaga? Nüüdseks on Kalevipojast ja tema vägitegudest koostatud ilmatu palju raamatuid nii värsivormis kui ka lasteraamatutena. Tänapäeval kohtab müütide tegelasi mingil määral ristiusus, kuna need ongi arvatavasti sellest tulnud. Eestlaste muinasusundis oli palju uskumusi, traditsioone jpm. Tänapäeval puutume kokku müütidega, mida kantakse põlvest põlve, ravitsejatega, esivanematekultusega, Jumala ning väga vähesel määral ka looduse hingestatusega. Muidugi on uskumused võrreldes muinasajaga muutunud, kui on siiski mingil määral praeguses maailmas kasutusel.
ateistid. Esimest kahte ühendab usk vaid ühte jumalusse. Kolmandad ei usu ühtegi kõrgemasse olendisse või nähtusse, mis oleks inimestest üle. Just need uskumused ongi välja tõrjunud selle niinimetatud paganluse, mis korrektsemalt öeldes on muinasusk ja, millega seotud tavad ja uskuvused erinevad väga nendest, mida tänapäevaste religioonide puhul tunneme. Kuid ometigi on just muinasusk see, mis kujundas kõik meile tänepäeval tuttavliku. Hing oli muinasusundis üks olulisimaid asju inimese elus, kuna hinges peitus inimese olemus ning just hing oli see, mis andis talle elu. Kui hing kehast jäädavalt lahkus, siis tähendas see inimese surma. Praeguseks ajaks on säilinud samasugune arusaam. Mitte kõik, aga enamik inimesi räägivad tihti oma hingeelust, hingemaailmast, hingelisest seisundist ja üleüldse oma hingest kui oma olemusest. Samuti arvavad paljud, et kui nad surevad, siis nende hing lahkub
Hilisemalt on kogutud pärimused ja rahvaluule ning üksikud vihjed vanematest kirjalikest allikatest. Ei saa muidugi rääkida ühtsest usundist, sest kombed ja usulised vaated muutusid esiaja vältel tihti. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Animismiks nimetati usku elus ning eluta loodusesse ja loodusnähtuste hingestatusesse Muinasusundis olid väga tähtsal kohal hing ja vägi. Hing oli inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoidis inimese isikupära. Hingel oli võime kehast lahkuda (vabahing), see võis juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naases hing kehasse, kuid surma korral lahkus hing jäädavalt kas Manalasse või siirdus uude kehasse. Hingega oli seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulid välja koduseid külastama
müür, mille moodustatud tarand täideti kividega. Vanimad tarandid olid enamasti paari meetri pikkused ja laiused, kujult ebakorrapärased ja lohakalt laotud ning paiknesid kärjetaoliselt üksteise kõrval. Hiljem hakati ehitama suuri ja võimsaid, paljudest korrapärastest kivikambritest koosnevaid tarandkalmeid Rauaajal hakkati surnuid põletama ja matma tarandkalmetesse 4 .Nimeta ja märgi eesti maakondasid muinasajalõpul 5 . Mida pidasid eestlased muinasusundis kõige tähtsamaks usku ehk väge , mis oli kõikjal, esemetes, olendites,sõnades, kehaosades, looduses.Tähtsal kohal oli ka surnute ja hingedega seonduv,elati loodusega kooskõlas Mõisted 6.ajalugu -minevikus toimunud sündmused ning nende kirjeldus 7.Vene kirves -oli venekujuline ehk paadi kujuline tööriist nöörkeraamika kultuurist, mis levis kivi- ja pronksiajal 8.Pulli küla -oli Kunda kultuuri asula, Eesti vanim inimasula. Asulakoht asub Pärnu jõe paremal kalda .Asutati u.11000 a
-müür, mille moodustatud tarand täideti kividega. Vanimad tarandid olid enamasti paari meetri pikkused ja laiused, kujult ebakorrapärased ja lohakalt laotud ning paiknesid kärjetaoliselt üksteise kõrval. Hiljem hakati ehitama suuri ja võimsaid, paljudest korrapärastest kivikambritest koosnevaid tarandkalmeid Rauaajal hakkati surnuid põletama ja matma tarandkalmetesse 4.Nimeta ja märgi eesti maakondasid muinasajalõpul 5. Mida pidasid eestlased muinasusundis kõige tähtsamaks usku ehk väge , mis oli kõikjal, esemetes, olendites,sõnades, kehaosades, looduses.Tähtsal kohal oli ka surnute ja hingedega seonduv,elati loodusega kooskõlas Mõisted 6.ajalugu -minevikus toimunud sündmused ning nende kirjeldus 7.Vene kirves -oli venekujuline ehk paadi kujuline tööriist nöörkeraamika kultuurist, mis levis kivi- ja pronksiajal 8.Pulli küla -oli Kunda kultuuri asula, Eesti vanim inimasula. Asulakoht asub Pärnu jõe paremal kalda .Asutati u.11000 a
usundites. Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast altar, mis arvatavasti on tuletis sõnast altus 'kõrge'. Altari nimetus on kreeka keeles , ladina keeles ara. Kristliku altari ladinakeelne nimi on altar, altare, altaria või altarium. Sõna altaria tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari (ara) peale ja mida kasutati altari süütamiseks. Samuti tähendas see ara't ja altaria't koos . Eesti muinasusundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks. Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised, katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt. Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198 × 23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid
Kihelkondadest moodustusid maakonnad, mis olid sõjalis-poliitilised ühendused. Igal maakonnal oli oma malev (muinasaegne sõjavägi). Naised ja mehed olid muinasajal võrdväärsed. Seda võib järeldada leitud naisematusest. Naisele oli hauapanusteks pandud samad esemed, mis meestelegi. EI eksisteerinud mitmenaisepidamist. Selles on kaheldud Henriku Liivimaa kroonika valesti tõlgendamise pärast. Mitmenaisepidamisel on naistel ühiskonnas madal positsioon. Muinasusundis tajuti, et meie ümber on pühad asjad. Eksisteeris polüteism, mis tähendab, et ususti paljusid asju. Lisaks füüsilisele kehale eksisteeris ka vägi, mis leidus kasvatates asjades. Arvati, et nõiad suudavad väge juhtida/suunata. Lisaks väele oli olemas ka hing, mis hoidis keha elus. Peale surma lahkunud põletati, sest arvati, et nii vabastatakse hing kehast. Muinasaegsetest jumalatest on teada vaid Taara. Kristlus oli levinud Eestisse juba arvatavasti enne ristisõdu
omataoliseks. Looduses esines vaime, haldjaid. Need hoidsid ja kaitsesid loodust. Tihti nimetatakse Tõnnu, Pekot, Tarapitat, Ukut. Neile lisandusid ka muistsed hiiud, kangelased. Vaimudele ja haldjatele ohverdati. Kujunesid välja kindlad ohvriallikad, ohvrikivid, hiied, mis olid pühad paigad. Sealjuures oli oluline eestlaste "püha päev" neljapäev. Ohvriandideks olid tavaliselt piim, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel puhkudel loomad või vangistatud vaenlased. Tähtis koht muinasusundis oli ennustamisel ohvriloomade surmamisega (parem-vasak külg). Lisaks oli oluline ka nõidumine ja ravimaaagia. Ristiusk Kuigi esiaja lõpus valitses muinasusk, polnud ristiusk Eestis päriselt tundmatu. Oldi üsna elavas läbikäimises ristiusuliste maadega. Ristiusk mõjutas teatud kombeid põletamise kõrval levis ka laibamatus, ehete seas leidus harva ka väikesi pronksristikesi. Alates 11.sajandist tundis roomakatoliku kirik huvi Eestimaa ristiusustamise vastu
panustesse ilmusid relvad, peamiselt odad,mida varem haudades peaaegu ei leitud. Viikingiajastul relvastus täienes. Ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegi ratsaniku palju kindlamaks ja tugevamaks- oli löögi hetkel v lööki andes millele toetuda- mismõttu muutusid raskemaksja pikemaks ka mõõgad. Ratsameeste sõjalise tähsuse tõusuga kaasnes ka nende ühiskondliku tähtsuse tõus. Peamised relvad olid siiski odad ja kirved. 11)Muinsausund: a)keha, vägi, hing, suhe loodusega Inimene muinasusundis: a) vägi inimese komponent, inimese hingejöud, millega ta möjutab teisi inimesi, seda kasutati nöidumisel, manamisel. Väge oli köige rohkem pilgus ja sönades. Arvati, et palju väge oli ka inimese kehaeritistes: higi, pisarad, kööm, ila, väljaheited. Palju väge oli ka kiiresti kasvavates kehaosades: hambad, juuksed (orjad aeti kiilakaks), küüned. Eriti palju väge nöidadel. Suurim vägi küüntes. Väge oli ka teatud objektides,
12. Eestlaste eluolu ja usundi kirjeldus kroonikas. Eestlaste muistses usundis oli valitsevaks animism, mille aluseks on inimese jõuetus loodusjõudude ees ja oskamatus neist aru saada. Austati ka surnud esivanemate hingi- esivanemate kultus. Arvati, et elu kestab edasi ka pärast surma. Surnu hing, mida algselt nimetati kolliks, võis ringi liikuda ja halba teha. Neid püüti seetõttu lepitada ohvrite, toidu ja esemetega, mida arvati vaja minevat. Eestlaste muinasusundis oli tähtsal kohal ka maagia e. nõiakunst. Selle abil loodeti saada suuremat saaki, kaitsta end halva eest, ravida haigusi ja kahjustada vaenlasi. Vooliti kivist, puust või luust luumade kujusid, mille abil loodeti saada selle olevuse üle mõju. Loomade jõu saamiseks riputati kaela küüniseid (nt karu), hammastest tehtud ehteid. Maagilisi toiminguid võisid läbi viia manatargad e. nõiad. Nõiavõimeid peeti päritavaks. Tavaliselt olid manatarkadeks vanemad elukogenud inimesed. Targad
Taara avita pikse jumal Thor (Skandinaavias) eesti variant. Piksel arvati olevat väga suur jõud. Erika Azlauskaite 1 8.01.2013 Eesti kultuuri ajalugu Ilmarine ja Vanemuine muinasajal neid nende nimedega polnud. Need loodi alles 19. saj. ei kujunenud välja ühtset preestriseisust. Olid nõiad või targad, kellel oli sidemeid teispoolsusega ja ravioskused. Muinasusundis polnud kindlaks määratletud usu käitumisreegleid (nt 10 käsku). Hing kõige sees, tema elustab elutuid esemeid. Kui inimene sureb, siis tema hing lahkub. Vari on inimese hinge osa, see ei jäta inimest kunagi maha. Vägi elu jõud. Väljendus erinevates keha osades: sülg, veri, silmad, pikad juukse, süda, küüned. Surm ja teispoolsus levis usk surmajärgsesse ellu, seda tõestavad esemed, mida pandi inimesele hauda kaasa. Esialgu surnud
hädade korral. Salaja ohverdati nii endistes hiites kui allikatel, aga ka kirikutes ja kloostrites. Tekkis rida katoliiklike pühakuid, kelle kultusesse segunes paganlikke jooni, nt Tõnn (Püha Antonius) kaitses loomi, eriti sigu, Jüri (Gregorius) oli karjakaitsja, Peeter (Peetrus) aga "kalajumal". Pühitseti päevi, mis olid olulised nii katoliikluses kui muinasusundis - Jüripäev, Jaanipäev (Püha Johannes), Mihklipäev (Püha Miikael) Ristiusu mõjul muutusid ka eestlaste nimed. Assot, Meelitut ja Tõivelembe hakkasid asendama Andres, Mihkel, Peeter, Jaan ja Jüri. Küll aga jäi püsima esivanemate austamine ning matusekombed. Peamiselt maeti külakalmistule, ilma kirstuta, kuid riietes ja ehete või tööriistadega
annaabi.ee 
