Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Esiaeg ehk muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik. Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid. Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu.
Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja
Samuti on säilinud hingedepäeva tähistamine, mil kaetakse laud hingele ning pannakse aknalauale küünal, et lahkunu näeks koju tulla. Üheks muinasusu põhimõisteks ja elemendiks oli vägi. Väge leidus nii inimestes, elusolendites, teatud piirkondades ja objektides kui ka näiteks taevas. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, nimes, süljes ja küüntes. Eriti suure väega inimesed ehk targad ja nõiad, olid eriliselt lugupeetud ning neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Nad tundsid tavalisest paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude suunata. Nende tarkused olid enamasti pärandatud põlvest põlve. Ka tänapäeva on need pärandunud eriliste võimetega ravitsejatele. Näiteks võib mõningaid neist näha saates ,,Selgeltnägijate tuleproov", kus pooled võistlejad tegelevad pigem ravitsemise kui selgeltnägemisega.
Animismiks nimetati usku elus ning eluta loodusesse ja loodusnähtuste hingestatusesse Muinasusundis olid väga tähtsal kohal hing ja vägi. Hing oli inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoidis inimese isikupära. Hingel oli võime kehast lahkuda (vabahing), see võis juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naases hing kehasse, kuid surma korral lahkus hing jäädavalt kas Manalasse või siirdus uude kehasse. Hingega oli seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulid välja koduseid külastama. Selleks puhuks pani pererahvas lauale parima toidu, küttis sauna ja jättis hingedele vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada. Vägi oli elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidus ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võis muutuda isikuliseks ja
teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad –
neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»* «Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.» «Musnier, me pistame su raamatud põlema.» «Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.» «Musnier, me mudime su naist.» «Seda paksu Oudarde'i-mamslit.» «Kes nõnda priske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.» «Käige kus kurat!» urises meister Andry Musnier. «Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle kaela!» Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga * ja vaikis. Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt: 14 «Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!» «Kenad saksad need meie ülikoolihärrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narride paavsti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
