Bengt Gottfried Forselius hakkas koolmeistreid õpetama ja talurahvakoole asutama. Talurahvas oli haritum, kuid mõisnikud ei lasknud neil saada targemaks, kui mõisnikud seda vajasid. Isiklikult arvan, et see polnud absoluutselt õige talurahva suhtes. 1632.a. avati Tartu ülikool, mis peale mitmeid lahinguid avas uksed taas alles 1802. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Luteri usk ei pälvinud Eestis väga suurt poolehoidu 17. sajandil. Eestlased pooldasid siiski muinasusundeid, kuid kõik, kes tabati nõidumast, said karistada. Muinasusund oli segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge. Talurahvast sunniti leeris käies kirjutama ja lugema ning tänu sellele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus väga hea, mis on minu meelest positiivne. Kokkuvõtlikult leian, et vana hea Rootsi aeg polnud tunduvalt erinev teistest ajajärkudest, sest igal ajastul on omad positiivsed ja negatiivsed küljed
18. Jumalad, haldjad, vaimud suhtumine loodusesse Nad kaitsesid ja hoidsid loodust. Tuntud olid metsaisad ja emad, nurmeemad ja isad. Põllu ja veevaimud jne. Põhjapoolses eestis nimetati neid haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus vöi selle vahetus läheduses. Koduhaldas Tõnn. ( Pärnu ja Viljandimaal ) Setudel seisis viljasalves Peko. Võrreldes eesti ja naaerrahvaste muinasusundeid, torkab siin silma kõrgjumalate vähesus. See ongi tema omapäraks. Jumalaks nimetatakse vaid Tharapithat, kes oli saarlaste jumal, sündidnu Virumaal ja lennanud saaremaale. Hilisemal ajal mitmel pool tuntud jumal UKU austamine vöis ulatuda ka muinasaega. Muinaseesti usund oli ANIMISTLIK- kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st. et puudel, kividel, veel, loomadel jne.on hing). Seetõttu kehtis põhimõte- "nagu mina muile, nii muud minule", ehk
hing kiiremini kehast. Loodusobjektidesse lähtuti seisukohalt nagu mina talle, nõnda tema mulle. Seepärast suhtuti loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati sellele samavääriliselt. Kõikjal esines teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kod. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Konkreetsetest jumalatest nimetarakse Läti Hendriku koornikas vaid Tarapitat (Taarat). Võrreldes Eesti ja naaberrahvaste muinasusundeid torkab silma, et meil oli väga vähe suuremaid ja tähtsamaid kõrgjumalaid. Seda on peetud eestlaste usundi omapäraks. Samas võis allajäämine muistses vabadusvõitluses kaasa tuua esmajoones vanade kõrgjumalate austamise olulise vähenemise. Vaimud, haldjad ja jumalad polnud inimeste suhtes ei hea- ega pahatahtlikud, siiski oli vaja nendega hästi läbi saada. Heatahtlikust püüti saavutada ohverdamisega. Selleks olid kindlad
tema mulle, kui inimene kahjustas midagi, siis võis mets vastutasuks eksitada või vesi uputada jne. Seepärast suhtuti loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult. · Vaimud, haldjad, jumalad: nad kõik olid kindla paiga hoidja ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses(Tõnn, Peko). Eestlaste jumalatest on teada, et austati Taarat ja arvatavasti ka Ukut. Pühaks päevaks peeti neljapäeva. Võrreldes eesti ja naaberrahvaste muinasusundeid, torkab silma, et meil on väga vähe suuri ja tähtsaid nn. kõrgjumalaid. 6. VABADUSVÕITLUSE EELDUSED JA I PERIOOD · Eellugu: 12. sajandil hakkas jõudude tasakaal Läänemere piirkonnas muutuma. Saksid ja taanlased hoogustasid sõjategevust Läänemere lõuna kaldal elavate slaavlaste vastu. 40 aastat kestnud vallutussõja tulemusena liideti paganlik Läänemere lõunakallas kristliku Euroopaga, mis avas uksed Läänemerele saksa kaupmeeste jaoks.
annaabi.ee 
