Eesti hobune (referaat)
küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget
arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust
Asvast ja Irust leitud suitsekangid.
Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka
hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud.
I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II
aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud. Seda võiks seostada
kristliku tauniva suhtumisega hobuseliha söömisesse. Eesti muinasaegses ühiskonnas ei olnud hobusel
sõjaratsuna tähtsust.
Eesti muinas ja keskaegsete hobuste turjakõrguste kohta on andmeid suhteliselt vähe, siiski jääb mulje,
et hobuste turjakõrgus on aja jooksul suurenenud. Kui muinasaja lõpul oli enamik hobustest
annaabi.ee 
