-8. sajand) Keskmisel rauaajal ehitati linnuseid. Küllap toimus kokkupõrkeid naaberrahvastega eelkõige Skandinaaviast päris viikingitega ning idakaarest ilmunud slaavlastega. Linnuse rajamiseks valiti tavaliselt järskude nõlvadega küngas. Vähem kaitstud mäekülgedele kuhjati muldvall. Künkale ehitati palkidest kaitseseinad ja ümber valli kaevati kraav. Mõni linnus oli juba looduslikult hästi kaitstud, asudes kas järve või jõe ääres, mäeseljakul või soosaarel. Muinaslinnuseid leidub Eestis kokku umbes 120. Rahvasuus tuntakse neid linnamägedena, Kalevipoja sängidena või maalinnadena. Tookord elati enamasti linnuse lähedal, sest vaenuväed võisid saabuda ootamatult. Rõuge linnus oli näiteks kuus korda maha põletatud. Noorem rauaaeg (9.-13. sajand) Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi
Viimsisse rajati puu- ja juurviljaaiad ja tiigid. Põlispuudest park oli mõisa suurimaks väärtuseks ning selle eest hoolitses Johan ise. Maria huviks olid lilled. Nagu vanemad, armastas lugeda ka Johan. Õllepruuli tänava majas oli suur raamatukogu. Tähtis osa oli sõja-, sõjaajaloolisel ning sõjateaduslikul kirjandusel. Peale selle oli veel ilukirjandust, samuti raamatuid loodusteaduste ja maateaduse vallast. Laidoneri huvitas eesti ajalugu,põhjalikumalt uuris ta Eestimaa muinaslinnuseid. Tema kollektsioonis olid mitme linnuse plaanid. Vangistus 17. 18. juunil 1940 aastal okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Johan Laidoner koos abikaasaga küüditati Viimsist 19. juuli 1940 Venemaale Penza linna. Kaasa lubati võtta kõik, mida nad tahtsid, isegi kaks buldogi. Aega asjade pakkimiseks anti kaks tundi. Nad võtsid kaasa ka hulga raamatuid. Kuni Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja alguseni 1941. a juunis elasid Johan ja Maria Laidoner Penzas väljasaadetu reziimil, 28
See tähendab, et Eesti aladel olid olud muutunud rahututeks ja inimesed pidid oma elu ning varanduse hoidmiseks rajama hästi- kindlustatud punkte. Kokku on Eestis ligi 120 muinaslinnust. Linnuse rajamisel oli tähtsaim õige asupaiga valik. Eelistatuim oli järskude nõlvadega ning paraja suurusega looduslik küngas. Vähemkaitstud mäekülgede poole kuhjati vall, mis Lõuna-Eestis tehti liivast ja seda koos hoidvatest palkidest, Põhja-Eestis aga laoti paeplaatidest. Muinaslinnuseid on 4 tüüpi: · Mägilinnused (nt Otepää) olid igast küljest looduslikult kaitstud. · Neemiklinnused (nt Rõuge) rajati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale. 4 · Kalevipoja-sängi tüüpi linnused (nt Alatskivi) ehitati voore kõrgemale keskosale, nii et kaugemalt vaadates meenutas linnus voodit.
Majanduse vallas suurimaks erinevuseks oli käsitöö ja kaubanduse märksa väiksem koondatus: Eestis puuusid linnalised asulad, mis oleksid kui kaubanduse- ja käsitöökeskused. Pärast vallutust kaasati osa senistest rahvajuhtidest uutesse võimusuhetesse, vastavalt maade ja inimeste alistamisele uute isandate poolt. Eestis läksid haldus- ja suhtusvõrgustikus võtmekohtadel asuvad linnused pärast ristiusu vastuvõtmist kohalike ja vallutajate ühiskasutusse. Püsis pärast vallutust osa muinaslinnuseid põlisrahva valduses. Muinasaegne ülikutekiht jäi püsima, sest mõned said läänimeesteks (Tõestuseks leidub palju ülikute haudu, mis pärinevad pärast ristisõda). Uued koormised: "Kristuse kohustus." Kohustus osaleda kirikute, linnuste, teede, isandate ja preestrite majade ehitamisel. Mingid koormised olid olemas enne vallutust. Kiriklikud koormised oli uus nähtus ühiskonnale, sest varem kirikuid ei eksisteerinud. Maa rahvas pidi osalema sõjakäikudel. Käsitöömeistritele
annaabi.ee 
