Ajal, mil peamiseks elatusalaks muutus maaviljelus, kujunes välja mitmesuguste kaitsehaldjate ning väikejumalate kultus, mida võib seostada indogermaani rahvaste kasvava mõjuga. Kultuslikud toimingud olid seotud põllutööde ja karjahoidmisega, aga ka koduga. Läti Henriku teadetest nähtub, et pühaks peeti hiiesalusid ja mägesid, paljud kohanimed ja muistendid viitavad jõgede, järvede, kivide ning allikate austamisele. Muinasaegsetest jumalustest teame ainsana nimepidi Henriku poolt mitmel korral nimetatud Tharapitat, saarlaste suurt jumalat, kes vastab tõenäoliselt hilisemast rahvausundist tuntud Taara või Toorule. Vaevalt kujutas Tharapita siiski mingit ülemjumalat, nagu mõnikord on arvatud. Mingi ainu- või peajumala idee näib olevat olnud eestlastele hoopis võõras. Jumalad ja jumalused polnud niivõrd valitsejad, kuivõrd kaitsjad ja hoidjad, kellega tuli eelkõige püüda hästi läbi saada
tagamõte. Naised kandsid rätikuid ja rinnas sõlgesid. Tööriistad Maa harimisel kasutati ikka veel kolmeväljasüsteemi. Tööloomadena kasutati hobuseid ja härgi. Tööriistad olid puust. 5. Eesti linnad keskajal Linnade asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Väiksemaid asundusi tekkis teede ristumiskohtadesse, linnuste või kihelkonnakirikute kõrvale, kuid linastaatusesse ei tõusnud neist keskajal ükski. Muinasaegsetest varalinnalistest asulatest eristas keskaegseid linnu siiski iseseisev õiguslik staatus, mille tagas maaisanda antud linnaõigus. Linnade piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Linnaõigus Hamburg (Põhja-Eesti), Lübeck (Lõuna-Eesti). Linnaelanike koosseisu kohta on allikate puudusel vähe teada, aga arvatakse, et tuuma moodustasid Saksamaalt
Eestlaste relvastus aastal 1200 Eesti muinasaegsetest linnustest ja matmispaikadest on kogutud sadu 12.- 13. sajandi vahetusest pärinevaid relvi: oda- ja nooleotsi, mõõku ning sõjakirveid. Muid sõjariistu ja nende osi on leitud vähem. Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika. Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus
Veel kirikukümnis. Talupoegadel oli kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Vabadel meestel lasus sõjateenistuskohustus. 1507 keelati talupoegadel relvakandmine. Alistamise järel rahvas ristiti ja algas kirikute ehitamine. 3. Vallutuste käigus tekkisid Liivimaale esimesed linnad. Linade asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sülmpunktides. Enamasti olid need paigad juba enne vallutust kohalikud keskused. Muinasaegsetest varalinnalistest asulatest eristas keskaegseid linnu siiski iseseisev õiguslik staatus, mille tagas maaisanda antud linnaõigus. Elanikud moodustasid iseseisva omavalistusliku linnakogukonna. Linnade asutamisel oli kaalukaim roll maiisandal, kes andis linnaõiguse. Vana-Liivimaa suurima ja tähtsaima linna Riia kutsus ellu piiskop Albert juba 1201.aastal. eesti suurim linn Tallinn hakkas
pärast. Mitmenaisepidamisel on naistel ühiskonnas madal positsioon. Muinasusundis tajuti, et meie ümber on pühad asjad. Eksisteeris polüteism, mis tähendab, et ususti paljusid asju. Lisaks füüsilisele kehale eksisteeris ka vägi, mis leidus kasvatates asjades. Arvati, et nõiad suudavad väge juhtida/suunata. Lisaks väele oli olemas ka hing, mis hoidis keha elus. Peale surma lahkunud põletati, sest arvati, et nii vabastatakse hing kehast. Muinasaegsetest jumalatest on teada vaid Taara. Kristlus oli levinud Eestisse juba arvatavasti enne ristisõdu. On leitud ristikujulisi ehteid, kuid need võivad tähendada ka midagi muud. On märgata muutusi matusekombestikus. 6. Eeldused Liivimaa ristisõjaks ja esimeste kristlaste siia jõudmine. Tegurid, mis soosisid Eesti ala vallutamist. Liivimaa ristisõda kestis 1208-1227.
Võib arvata, et vastavad sätted leidusid alistumislepingute tingimustes. Pärast vallutust saab alguse uus, hoopis teistsugune matusepaikade süsteem. Kuigi koos kirikutega rajatakse nende juurde ka kristlikud kalmistud kirikaia pühitsetud muld kujutab 23 endast keskaegse Euroopa kristlase jaoks ainumõeldavat matusepaika , jäävad kõrvuti kirikaedadega kestma külakalmistud külade juures. Tavaliselt ei kasva need välja muinasaegsetest kivikalmetest, vaid saavad alguse alles pärast ristiusustamist. Ilmselt on tegemist kirikuga tehtud kompromissi tulemusega: 1214. või 1215. aastal andis paavst Innocentius III Liivimaa vastristitutele õiguse "valida matmine oma tahte kohaselt". Keskaja alguseks olid Eesti alad jagatud nelja võimu vahel: Taani kuninga, Saksa ordu, Saare- Lääne piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Kujunes välja pärisorjus: talupoegi sunniti tegema
Tallinn ja seejärel mitmed teised linnad. 14. sajandiks oli Eestis 9 linna. Peale Tallinna ja Tartu veel Narva, Rakvere, Paide, Haapsalu, Viljandi, Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu. Eeldused linnaks kasvada olid ka mõnedel kaubateedel asuvatel alevitel nagu Otepää, Lihula, Koluvere, Valga, Kirumpää, Vastseliina. Linnadeks kujunesid eelkõige kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. Seega kasvasid tänapäevased linnad välja muinasaegsetest linnustest. Keskaegsed linnad olid väikesed. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Tallinnas elas 14. saj. teisel poolel umbes 4000 inimest. Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid)
annaabi.ee 
