asunud Lootuse aeda ainult kaheksa autot ja kaks mootorratast. Kahest mootorrattast esimesena startinud E.Rausil juhtus viperusi kuna ,siis polnud tehnika tase nii kõrgelt arenenud. A.Kiini oli õnne rohkem ja oli rohkem probleeme rehvidega. Ja jõudis Tallinnasse tagasi ajaga neli tundi ja kolmekümne üheksa minutiga. Seda sündmust loetakse Eesti auto-ja mootorrattaspordi sünnipäevaks. Aastad 1966-1975 Motokrossi kolmandaks aastakümneks oli motoklubide võrk Eestis põhiliselt välja kujunenud. Häid krossisõitjaid kerkis esile Järvakandist, Harjust, Viljandist, Rakverest, Tartust, Pärnust, Kohtla-Järvelt ja Türilt, innukalt harrastati krossisõitu ka Võrus, Valgas, Kundas, Põlvas, Lihulas ja mitme pool mujal. Kasvulava oli seega piisavalt avar järelkasvu järjepidevuse tagamiseks, kuid soovida jättis treeninguline kvaliteet ja ala perspektiivne juhtimine
Kuu aega hiljem korraldati võistlusi juba Tallinna hipodroomil ning sama aasta sügisel osalesid Eesti sõitjad Moskvas esimestel üleliidulistel võistlustel. Järgnevad aastad kulgesid Eesti motoradadel suhteliselt rahulikult ja alles 1960-aastatel hakkas suurem tegevus uuesti peale (Kaldmaa, „Krossirajal“ lk 9). 1960. aastaks oli Eesti mootorisport hoogsasti arenenud ja areng jätkus ka edaspidi. Selleks ajaks oli motoklubide võrguga ühinenud kõik linnad ja rajoonid. Samal ajal loodi rajoonidesse „ALMAVÜ“ tehnikaspordiklubisid, mille põhiline ala oli mootorisport. Krossi aga arendas jõudsasti edasi sel ajal juhtivaks spordiühinguks kujunev „Jõud“, seda sellepärast et nelja aastaga olid maanoored asutanud 16 motoklubi, kus tegutses üle 600 inimese. Majandite jõukuse kasv võimaldas uutele ettevõtmistele muretseda varustust. Selleks ajaks koosnes „Jõu“ motoklubide tehnika
annaabi.ee 
