Morfoloogia
kohakäänete lõppudes -ssa ja -ssä, -lta ja -ltä on oma olemuselt morfofonoloogiline.
Kolmandaks on kaks morfi sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt
erinevad, kuid tähenduselt ja distributsioonilt samad. Distributsiooni samasus tähendab, et
kõnealused morfid on vabas variatsioonis, nad võivad esineda samades kontekstides (nt eesti
keele -de ja -i-mitmuse vormid sõnades raamatu+te+s ja raamatuis)
* Morfofonoloogiline varieerumine
Kaks peamist morfofonoloogilise variatsiooni liiki on: 1)fonoloogiliselt tingitud
varieerumine ja 2)grammatiliselt tingitud varieerumine. Fonoloogiliselt tingitud
variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised
tegurid, s.o häälikuümbrus. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks.
Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate
lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda
annaabi.ee 
