eesti talu+de+sse+gi. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/
ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks. Näiteks ees- ja tagavokaalide vaheldumine (vokaalharmoonia) soome keele kohakäänete lõppudes -ssa ja -ssä, -lta ja -ltä on oma olemuselt morfofonoloogiline. Kolmandaks on kaks morfi sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja distributsioonilt samad. Distributsiooni samasus tähendab, et kõnealused morfid on vabas variatsioonis, nad võivad esineda samades kontekstides (nt eesti keele -de ja -i-mitmuse vormid sõnades raamatu+te+s ja raamatuis) * Morfofonoloogiline varieerumine Kaks peamist morfofonoloogilise variatsiooni liiki on: 1)fonoloogiliselt tingitud
Kõnes esines ka uudissõna moodustamist (mudalisega pro mudane), mis võib viidata sellele, et lapsel on raske sooritada muuteoperatsioone (muuta vajadusel sõnatüve ja panna sõna õigesse grammatilisse vormi). Viiendaks eluaastaks kasutas laps kõnes õigesti oleviku ainsuse ja mitmuse 3. pööret. 2011. aastal (Laura 6-aastane) uuris Marika Prants oma magistritöö raames Laura tegusõna grammatiliste morfeemide kasutamist. Uuringus ilmnesid Laura kõnes järgnevad vead: morfofonoloogiline agrammatism (söödakse pro süüakse; käesid pro käsi), morfoloogiline agrammatism (aknad pro akent; juuksuli pro juuksurina). Laura jättis sõna muutmata (oleviku muutmisel lihtminevikku jättis sõna olevikku (toob pro tõi). Laps asendas sõnu (toovad pro vedasid). Suhteliselt raskeks osutus Laura jaoks tüvevariantide ja lõppude kasutamise õigsuse määramise ja korrigeerimise ülesanne. Lauset Paul pühkis kinnasega lund parandas laps semantiliselt (pühkis labidaga),
kolmest konsonandist e radikaalist. Sõnavormid tekivad, kui radikaalide vahele paigutuvad vokaalid. Jäänukmorf - üldjuhul esinev vaid kindlas seoses ega saa esineda iseseisvana teistes seostes. (nt uhi-, võhi-, jne) Nullmorf - peitemorf, ei avaldu struktuuriliselt (ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul) Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kui kaks morfi on omavahel opositsioonis, kui kaks morfi on vormiliselt erinevad aga tähenduselt samad. (siis on allomorfid) 21. Morfofonoloogiline varieerumine. Morfofonoloogiline varieerumine - morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine. Kaks peamist variatsiooni liiki: Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid (häälikuümbrus) Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused
Morfoloogiaga seotud keelemuutused: Häälikumuutused teisendavad morfeemide kuju. Grammatikalisatsiooni käigus muutuvad leksikaalsed üksused grammatilisemaks. Morfoloogiareeglite üldistamine, mille tulemusel muutuvad reeglid läbipaistvamaks ja lihtsamaks ning keelekasutusest taanduvad erandid. Morfoloogia muutumine Grammatikalisatsioon: 1. TähendusniheKONKREETSEM ABSTRAKTSEM 2. Vorminihe VABA SÕNAÜHEND PERIFRASTILINE VORM LIITVORM MORFOLOOGILINE VORM MORFOFONOLOOGILINE VORM Ø 3. Kasutusala nihe VÄHEM KASUTUSKONTEKSTE ROHKEM KASUTUSKONTEKSTE Morfoloogia muutumine Püüdlus lihtsama keele suunas: Keeruliste tüveteisenduste taandumine lihtsama vormimoodustuse ees, nt LV iibe, teabe, hülge >VV *.iive, *.teave, -AV *hüljese; VV ohtlikku >-AV ohtlikut Vormihomonüümia vältimine, nt *vanat pro vana Topeltmarkeeringust loobumine, nt *hüvesi pro hüvesid Kõnetaktiliigendust muutev rütminihe, nt kont-sertide >
vokaalid et tekiks sõnavorm Jäänukmorf – üldjuhul esinev vaid selles seoses ega saa iseseisvana esineda teistes seostes Nullmorf – ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul. Ka peitmorf! Allomorf – omavahel opositsioonis, fonoloogiliselt erineva ehitusega ja erineva tähendusega. Ehitus on osaliselt sarnane, täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega./vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme
32. Morfeemianalüüs a) Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid/teisendid), kui nad on fonoloogiliselt (või grafeemiliselt) erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus talu: talu-s auto: auto-s -s: auto-s -st: auto-st b) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega (morfofonoloogiline varieerumine) kapp kapi-s veski veske-i-s c) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad raamatu-te-s raamatu-i-s eesti keele -de ja -i -mitmuse morfid Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised sõnad 33. Morfeem, morf, allomorf
annaabi.ee 
