Nabokov mõistis, et sellises varje ja ohte täis maailmas on ainus ellujäämisvõimalus mäng. Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaid niivõrd, kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, midagi polnud kirjandusest kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Oma raamatus Gogolist ütles ta, et pole kuangi eitanud kunsti moraalset mõju, kuid võtileb viimase tinditilgani moraliseerimise vastu, mis tapab iga kunstiteose, ükskõik kui hea see ka poleks. Moraalse paatose puudumist ei andetatu talle ei emigrantlikes ringkondades ega ka Nõukogude Liidus, kus iial ei lepitud sellega, et ta ei tunnistanud nõukogude võimu. Nabokovi uurija I. Toltoi on öelnud, et Nabokov oli religioosne kirjanik, ehkki tema jaoks polnud olemas krgemaid ideed. Nabokov oli ise maailma looja, ise inimsaatuste määraja ta oli jumal , kellele kõige tähtsam oli sõna.
Loomulikult tunnistan ma, et minu viimati esitatud mõtted on paisatud õhku ja selles artiklis ei ole neid võimalik hakata toetama täpsete analüüsite ja põhjendustega. Siiski unun ma ja väidan, et teravad normatiivsed moraaliprobleemid on üldinimlikud ja nende lahendamine jääb väljapoole poliitika valdkonda. Samas ei usu ma, et poliitilised legaalsustülid ja strateegilised mängusituatsioonid oleksid alati lahendatavad moraliseerimise abil. Lubatagu mul tuua üks näide normatiivse praktilise eetika teravast probleemist. Valisin selleks küsimuse üksikisiku moraalselt õigest seisukohast arengumaade vaesuse kohta. Probleem on aktuaalne ja igaüks peaks võtma selle suhtes seisukoha, sest vaesus ähvardab aja jooksul meiegi olemasolu. Aga mida tuleks teha -- kui iga Lääne riikide elanik annaks 25% oma palgast neile toiduainete ostmiseks ja ravimiteks, oleks arengumaades rahvastiku juurdekasv plahvatuslik.
moraal, ja saime valdavalt järgmised vastused: moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja räägib sulle seda, mis sind ei huvita, aga tema ajab ikka peale; moraal on see, kui räägitakse pikka juttu, mida on juba tuhat korda räägitud; moraalne inimene on see, kes kogu aeg lobiseb ühte ja sama juttu; ajab pikka juttu kogu aja ja ei jäta järele; moraal on see, kui inimene närvitseb, märatseb. Johannes Käis hoiatab liigse moraliseerimise eest - lähtuda tuleb eelkõige lapsest ja tema ümbrusest, kasutades ära need momendid ja sündmused, mida elu ise pakub. Ta soovitab laste mõtlematute tegude analüüsimist (nt vigase inimese üle naermine, kehva riietusega kaaslase pilkamine jms); 5) Soodustustest ilmajätmine (vabaduskaristus) Lapse elulisi tarbeid ei tohi loomulikult piirata, küll aga soodustusi: ei osteta mänguasju, raamatuid; ei lubata kinno või peoõhtule;
annaabi.ee 
