Peategelane Jean Valjean, kes mõistetakse vangi 4 a leiva varastamise eest, veedab 19 a. sunnitööl, tänu piiskopi heateole aga muudab ennast. Varastab piiskopilt, piiskop andestab talle. Saab vabriku omanikuks ja linnapeaks. Üritab aidata vaest ja õnnetut Fantine´i, kes ohverdab oma välimuse ja au tütre nimel. Last koheldakse halvasti hooldajate poolt. Kasvatab lapse ise üles. Päästab ka politseiniku elu, kes teda jälitas ja keda revolutsioonid kavatsesid hukata. Sõnum: moraaliseaduste järgimine aitab hävitada kurja. Ürita mõista, enne kui hukka mõistad. ,,Mees, kes naerab" 17. saj. Inglismaa. Peategelane Gwynplaine, kelle isa on pahandanud kuningat ja orvuks jäetud Gwynplaine on müüdud laste sandistajatele, kes on tema näo lõiganud naervaks maskiks. Peategelane on hea inimene, võitleb õigluse eest, ent moonutatud välimuse tõttu kujuneb ta saatus traagiliseks. Päästab imiku, kes hakkab surnuks külmuma. Imik on pime tüdruk. Mõlemad
kogumisse, mille omaksvõtmine tooks ühiskonnale rohkem kasu. * Jõuab tuumani kuidas käituda. * Kõike ei saa matemaatiliselt mõõta. * Pragmatism. 3 isa: Pierce, James, Deney. * Hea on see, mis toob võimalikult palju tulu. Kapitalism. * Inimene peamiselt tahtev ja tegutsev olend. * Iseenesest vahend, millega jõuda soovitud tulemuseni. * Tõde on see, mida saab tõestada teadusliku meetodi abil. * Iseloom. * Voortuste eetikateooriad. * Ei pruugi olla teadlikult käitutud moraaliseaduste järgi, aga teab, mis on õige ja väär. * Rajajaks Aristoteles. * Antiikajal vooruslikkus ja pahed. * Voorus kahe äärmusliku iseloomujoone vahel. * Liiga vähe voorus liiga palju. * Argus voorus (vaprus) hulljulgus. * Kitsidus voorus (hellus, lahkus) priiskamine. * Voorust hakati kutsuma kuldseks keskteeks. * Vooruste eetika = areetiline eetika. * Sõltub konkreetsest olukorrast. * Tahte ajel, ei ole loomupärane (distsiplineeritud).
"amoraalset, salakavalat suhtumist kaasinimestesse, millega kaasneb küüniline arvamus nende tegusid juhtivatest motiividest", või "usku, et inimesi saab juhtida meelituste, ähvarduste ja tüssamiste abil; püüdu sellist juhtimist ellu rakendada". Tuleb siiski tõdeda, et makjavellism kui nähtus eksisteeris ammu enne Machiavellit ja seda võib pidada niisama vanaks kui poliitikat. Juba Cicero ja Tacitus väitsid, et ühiskonna heaolu (utilitas rei publicae) nimel on moraaliseaduste rikkumine lubatav. (Tomson, 2000-2011) Machiavelli 16. sajandi alguses kirja pandud ideed on leidnud kinnitust läbi ajaloo tähtsamate sündmuste ning on ülimalt hinnatud ka tänapäeva poliitikas. Machiavellit võib lugeda erakordseks filosoofiks, kes on andnud nii uue suuna uusaja riigiteooriale, kui ka suutnud läbi oma reaalse poliitikakäsitluse väga täpselt välja tuua omadused, mis on vajalikud kõigile valitsejatele edu saavutamiseks. Viited Tomson, T
vorm. Sekundaarsed omadused on siis teisejärgulised ning need vahelduvad vastavalt sellele, kes neid vaatleb. Näiteks värv ja temperatuur. Point on selles, et primaarsed omadused on objektis endas, teisejärgulised aga meeltes nad sünnivad objekti ja vaatleja vastasmõju tulemusel. 4.Loomuseisund ja ühiskond: Loomuseisund ehk ühiskonna-eelne olukord. Loomuseisundis elavad inimesed koos moraalireegleid järgides, kuid ühise valitsuseta. Kõigil on piiramatu õigus karistada moraaliseaduste rikkujaid. Olemas on eraomand, mis tekib töö kaudu. Kuna kõigil on mure oma omandi säilimise pärast, luuakse valitsus. Kõrgeim võim on mitteabsoluutne seadusandlik kogu. Rahval on õigus mässata valitsuse vastu, mis ei valitse tema huvides (selline valitsus on rahvaga sõjaseisukorras). HUME 1.Põhjuslikkuse mõiste kriitika: Põhjuslikkus on tunnetuses keskne mõiste. Siiski leiab Hume, et põhjuslikkuse ideele
püsivamalt me nende peale mõtleme: tähistaevas meie kohal ja moraaliseadus meie sees" Kanti eetika püüab kompromissitult leida ühtainsat ülimat moraaliprintsiipi, millel oleks ka mõistuslik autoriteet, mis pigem juhiks kirgesid kui järgiks neid ning oleks siduv kõikidele mõistusolenditele. Iga inimtegu lähtub mõnest subjektiivsest printsiibist ehk maksiimist ning inimese moraalse väärtuse määrab täielikult see, kas tema tegevuse maksiimiks on austus moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest lähtuv reegel] K-l subj. printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse). Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega. Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega
annaabi.ee 
