-Karistav õiglus: valeks mõistetud tegude puhul. Karistus peab olema vastavuses pahateo suurusega. - Kompenseeriv õiglus: mõnede püüli osaliste kahju kompenseerimine. Kompensatsioon peab olema võrdne kahjuga, kuid mitte suurem. Probleemid tekivad siis, kui ei saa mõõta kahju suurust ? näiteks elu ei saa taastada. · Kategooriline imperatiiv-Immanuel Kant oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, mis on sama objektiivne kui loodusseadused- ''Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.'' Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 3. I
sotsiaalsele panusele. -Karistav õiglus: valeks mõistetud tegude puhul. Karistus peab olema vastavuses pahateo suurusega. - Kompenseeriv õiglus: mõnede püüli osaliste kahju kompenseerimine. Kompensatsioon peab olema võrdne kahjuga, kuid mitte suurem. Probleemid tekivad siis, kui ei saa mõõta kahju suurust ? näiteks elu ei saa taastada. Kategooriline imperatiiv-Immanuel Kant oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, mis on sama objektiivne kui loodusseadused- ’’Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.’’ Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 3. I.Kanti õiguste ja kohustuste teooria ning Kanti kategooriline imperatiiv
Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest. Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne, on need pigem head kõrvalproduktid aga mitte moraalse teo põhjustajad. Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis, inimsus on absoluutne väärtus, mis peab olema püha, kuna inimene on moraaliseaduse subjekt. Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. Kanti moraali vastu eksib enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks. 3. KANTI EETIKA KRIITIKA Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga
inimene midagi teada ainult siis, kui meie mõistus annab meie reaalsuse tajumisele tähenduse, st muudab reaalsuse mõisteliseks ehk mõtestab selle vastavate mõistete abil inimese jaoks lahti. Immanuel Kant 17 12.3. Inimene eesmärgina iseeneses. Vabadus Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis; inimsus on absoluutne väärtus, mis peab olema püha, kuna inimene on moraaliseaduse subjekt. Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. 18 Kanti moraali vastu eksib näiteks enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks.
Induktsiooniprintsiibi kriitika: Kui A ja B on esinenud koos piisav arv kordi, siis juhtub A alati siis, kui juhtub B.Induktsiooniga siirdame juba aset leidnud sündmusi puudutavad teadmised tulevikus aset leidvaele sündmustele ja avardame nii oma teadmiste välja. Sündmustes on teineteisest eraldiseisvad. Immanuel Kanti kriitiline filosoofia. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel ,,üks" vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise, spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet.Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne
Mõtlemisest hoidumine. Subjektivism- moraal on igaüksiku tunde küsimus, pole võimalik põhjendada inim- kogukonna piires kehtivaid norme. Eeldatakse, et inimeste soovid on erinevad. Moraal on privaatne. Relativism- pole olemas universaalset moraaliprintsiipi, kuid kõik printsiibid on õigustatud kultuurilise heakskiiduga- tunnistab moraali ühiskondliku heakskiitu. Absolutism- tugineb sellel, et inimloomus on ühesugune ning moraaliseadus või tunne tuleneb rangelt sellest. Moraaliseaduse kujundiks peetakse mõistust. Objektivism- selle järgi on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, kuid erinevates olukordades võivad printsiibid teineteist üles kaaluda, st. ei ole jäika printsiipide hierarhiat. 4. Isekus-altruism-omahuvi Isekus- omahuvi äärmus, kus lähtume alati enda soovist, kasust, vaatamata, mida see teistele inimestele kaasa toob. Omahuvi- kirjeldus, kus normaaljuhtudel käitub inimene oma soovidest. N: raamatulugemine- mind huvitab see raamat,
Igavikuline tasu (õnn või karistus) peab Selliselt on meie kohus seotud usuga; see olema proportsioonis inimese on meie kohus Jumala suhtes, kuna Jumal moraalsusega. Järelikult peab eksisteerima soovib, et me saavutaksime ülima hüve. Jumal, kes toimib moraaliseaduse Et moraaliseadus teostuks, peab inimesel kohtuniku ja jõustajana ilma selleta olema usk jumalikku harmooniasse. 35 poleks moraaliseadus õigustatud. © 2004 By Default! 36
Mida me peame tegema, on meile objektiivselt ette antud : -Teonoomiline käsitlus: Jumala tahe on meile ette antud, seda me peame täitma. Hea on see, mida Jumal käsib, halb see, mida ta keelab. -Loomuõiguslik käsitlus: Loodus on ette määranud, mida me peale tegema. Osad asjad on loomu poolest head, teised halvad. Nt Kristluses on Piibli kümme käsku moraali sisu. religiooni ja eetika 3 vahekorra võimalust : Religioon on eetika alus Religioon täiendab eetikat: Jumal kui kohtunik ja moraaliseaduse eest seisja. Kanti tees: Jumala idee viib eetika idee lõpule. Moraalne toimimine on toimimine kohusetundest. See on meie kohustus Jumala ees. Religioon ja eetika on sõltumatud: Eetika ei vaja Jumala ideed. Maailm on evolutsioonilise arengu tulemus ja inimene on vaba ise mõtlema, valima oma väärtusi, ideaale, eesmärke. Osad väidavad, et religioosne moraal takistab sügavamat moraalset arengut inimese autonoomiat. Religioosne moraal sarnaneb laste allumisele vanematele.
- Teleoloogilised eetikad: läbiv tunnusjoon on, et teo moraalset väärtust hinnatakse tagajärgede põhjal (Näiteks valetamisel või tapmisel võivad olla mõnel puhul head tagajärjed ja seega võivad need teatavates olukordades ka lubatud olla.) - IMMANUEL KANTI KOHUSE-EETIKA: järele mõeldes avastab iga mõistuslik olend endas moraaliseaduse; kategooriline imperatiiv: “toimi ainult sellise masiimi kohaselt, mille kohta saad soovida, et sellest saaks universaalne seadus.”; “tegutse nii nagu kohtleksin iseend ja teisi mitte ainult vahendina vaid ka kui eesmärki” - IMMANUEL KANTI KOHUSE-EETIKA KRIITIKA: eeldab universaalse mõistuse olemasolu; ei paku lahendust konkreetsetele moraaliprobleemidele;
Kuid võib- olla on see Jumal, kes kutsub meie mõistuses esile ettekujutusi ruumilist ulatust omavatest kehadest, st võib-olla Jumal petab meid? Kuid see oleks vastuolus Jumala tegeliku loomusega. Seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm - puud, majad, inimese keha jms. IMMANUEL KANTI FILOSOOFIA. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel ,,üks" vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise, spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet.Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne
Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste). Immanuel Kanti filosoofia Immanuel Kanti kriitiline filosoofia. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel ,,üks" vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise, spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet. Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne
kui kristlikku pühakirja, mille vanem osa (Vana Testament) on pühakirjaks ka juutidele. Kristliku moraali tuum: 1) Armasta Jumalat üle kõige! 2) Armasta ligimest nagu iseennast! Armastuse nõude alus: Jumal on armastus. Filosoofid on sõnastanud nn jumaliku käsu teooria. Selle teooria järgi määratletakse eetika printsiibid Jumala käskude kaudu või on moraalsed kohustused loogiliselt sõltuvad Jumala käskudest. Jumal tagab moraaliseaduse objektiivsuse. Inimene peab olema moraalne, et mitte kurvastada Jumalat ja vältida sanktsioone. Ateistid ja agnostikud seda ei usu, sest kui inimene leiab, et Jumalat pole olemas, siis need seisukohad teda ei veena. Piibelliku eetika järgi on moraalselt õige see, mida Jumal käsib, sest ta teab, mis on õige ja hea. Aquino Thomas ütles: Inimloomuse seadus Jumala poolt meile antud südametunnistus võimaldab meil teha vahet hea ja kurja, õige ja vale vahel.
vastuste otsimine on inimese loomuses, kuid me ei sa akunagi ammendavad vastust, sest me ei saa teada kõike suurest tervikust, sest me oleme vaid väike osa sellest. Nii on igal küsimusel kaks poolt, mis on võrdselt võimalikud. Kant arvas, et Jumala olemasolusse uskumine on moraalne vajadus. Kant arvas ka, et moraalsed tõekspidamised on kõigil ühised ja kaasasündinud. Kantil oli põhimõte: tee nii nagu sa tahaks, et kõik inimesed samas olukorras teeksid. Meie vaba tahe seisneb moraaliseaduse alusel tegutsemises. Sofie hakkab koju minema ja metsas näeb ta Karupoeg Puhhi, kes annab talle kirja Hildele viimiseks. Kirjas kirjutab Hilde isa, et Kanti üheks eesmärgiks oli luua riikide ühendus, millest kunagi sai alguse ÜRO. Sofie läheb koju ja talle tuleb külla Joanna oma vanematega. Joannaga kirjutab ta valmis kutsed oma filosoofiateemalisele sünnipäevapeole. Romantismiajastu algas 18. sajandi lõpus ja kestis kuni 19. sajandi keskpaigani. Romantismiajal valitses tunnetekultus
kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit." Igal mõistuspäasel olendil on väärikus ja sügav väärtus, millest tuleneb, et teda ei tohi kunagi ekspluateerida või manipuleerida. Autonoomia printsiip (kolmas formulatsioon): iga mõistusega olend võib käsitleda end universaalse seaduse andjana; meil pole vaja välist autoriteeti, et määrata moraaliseaduse iseloomu. Kantiaanlik usk väidab, et kõik ratsionaalsed olendid määraksid kehtima täpselt ühesugused üldised moraaliprintsiibid. 47. Missugune on moraalselt hea tegu deontoloogilise eetika järgi? Moraalselt hea tegu on selline, mis on tehtud kohusetundest. Sellele peab rakendama universaliseeritavuse testi, sooritaja peab mõtlema, et kas ta saab vastuoluvabalt tahta, et kõik võiksid sellise maksiimi (tegutsemise aluseks olev reegel) järgi käituda. Moraalset tegu ei
kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit.“ Igal mõistuspäasel olendil on väärikus ja sügav väärtus, millest tuleneb, et teda ei tohi kunagi ekspluateerida või manipuleerida. Autonoomia printsiip (kolmas formulatsioon): iga mõistusega olend võib käsitleda end universaalse seaduse andjana; meil pole vaja välist autoriteeti, et määrata moraaliseaduse iseloomu. Kantiaanlik usk väidab, et kõik ratsionaalsed olendid määraksid kehtima täpselt ühesugused üldised moraaliprintsiibid. 47. Missugune on moraalselt hea tegu deontoloogilise eetika järgi? Moraalselt hea tegu on selline, mis on tehtud kohusetundest. Sellele peab rakendama universaliseeritavuse testi, sooritaja peab mõtlema, et kas ta saab vastuoluvabalt tahta, et kõik võiksid sellise maksiimi (tegutsemise aluseks olev reegel) järgi käituda. Moraalset tegu ei
· Iga asja õitseng seisneb ergon'i parimas täideviimises (saavutatakse hüve). · Inimese hüveks on "hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest". · Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Vooruseetika tagasitulek · Briti filosoof G.E.M.Anscombe'i artikkel "Modern Moral Philosophy" (1958) kritiseeris kaasaegset moraalifilosoofiat, mille keskmes on moraaliseaduse mõiste, aga puudub seadusandja. · Kutsus üles loobuma kohustuse ja seaduste keelest ning pöörduma tagasi Aristotelese lähenemise juurde, rääkides voorustest. Moraalse kohustuse kriitika (ülevaade) · Moraalsele kohustusele tuginevad teooriad põhinevad teoloogilis- juriidilisel mudelil, mis ei kehti. Õigustamaks kohustuse-vastast teesi: · Kontseptuaalne argument · Ajalooline argument Kontseptuaalne argument
Eetika tarvilikud postulaadida e põhieeldused: · Vaba tahe on kõigi mõistuslike olendite tahte omadus; ainult tõeliselt vaba olevus saab olla autonoomne ja anda endale ise käske ja seadusi · Hinge surematus moraaliseadus käsib olla moraalselt täiuslikud. Me ei saavuta täiust selles elus, sest ülesanne on olemuselt lõputut. Järelikult peab olema ka teispoolne elu. · Jumala olemasolu peab eksisteerima jumal, kes toimib moraaliseaduse khtuniku ja jõustajana. Igavikuline tasu peab olema proportsioonis inimese moraalsusega. Kanti eetika ja religioon: · Kanti süsteem tõstab eetika seesmise hüve staatusesse; me peaksime oma kohust täitma seetõttu, et see on meie kohus, samas ka ülim hüve · Selliselt on meie khus seotud usuga, kuna jumal soovib et me saavutaksime ülima hüve Kanti eetika põhijooned: · Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta
Järelikult peab olemas olema ka teispoolne elu, kus me jätkame ideaali poole liikumist. Eetika tarvilikud postulaadid: 3 Jumala olemasolu. Peab olema keegi, kes moraali-seadusi jõustab. Et moraaliseadus oleks täielikult õigustatud, peab moraaliseadus lõppema tasuga õnne näol, mida Kant nimetab "täielikuks hüveks". Igavikuline tasu (õnn või karistus) peab olema proportsioonis inimese moraalsusega. Järelikult peab eksisteerima Jumal, kes toimib moraaliseaduse kohtuniku ja jõustajana ilma selleta poleks moraaliseadus õigustatud. Kanti eetika ja religioon Kanti süsteem tõstab eetika seesmise hüve staatusesse; me peaksime oma kohust täitma seetõttu, et see on meie kohus, samas ka ülim hüve. Selliselt on meie kohus seotud usuga; see on meie kohus Jumala suhtes, kuna Jumal soovib, et me saavutaksime ülima hüve. Et moraaliseadus teostuks, peab inimesel olema usk jumalikku harmooniasse. Kurjuse probleem
2) DEONTOLOOGILISED PRINTSIIBID Deontoloogiline eetika baseerub reeglitel, põhjuslike seostel. Tegevustel on oma sisemine moraalne väärtus hea või halb ükskõik kui palju head või halba nad tulemusena põhjustavad. Deontoloogia käsitleb inimeste õigusi ja kohustusi (kohustuslikkust). Õigusprintsiibid: inimene saab teostada oma õigusi, kuid ei tohiks rikkuda samas teiste õigusi. Immanuel Kant (1724-1804) oli veendunud, et on avastanud fundamentaalse moraaliseaduse, kategoorilise imperatiivi, mis on sama objektiivne (meie tahtest sõltumatult kehtiv) kui loodusseadused: "Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks." 5 Lisaks järeldas Kant oma üldfilosoofiast eetikasse lause, et kaasinimesi tuleb kohelda kui eesmärke iseenestes, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (näide rahalaenajast, kes ei kavatsegi tagasi maksta).
annaabi.ee 
