Arvab, et käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav. Meie suhtumine kohusesse võib olla erinev. Sõnastab oma kategoorilise imperatiivi (käsk): ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (e. reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida!" Mõte: käitumine peaks lähtuma reeglitest, mis peaks olema kõigile. Kui reegel muutub inimeset olulisemaks, on see hirmus. ,,Inimesi tuleb kohelda alati kui eesmärke, mitte kui vahendeid." Ka mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. K peab oluliseks õiget motiivi käitumises. Arvab, et eetiline käitumine on ratsionaalne. Platon Sokratese õpilane. Elas Ateenas. Platon on see autor tänu kellele me üldse teame Sokratesest. P arvab, et maailm on kaheosaline. Muutumise vool ja muutumatu reaalsus. Meie elame muutumise voolus. Küsib: kuidas me tunnetame maailma? Meeltega, aga meeled on ekslikud. Meelte kaudu kogetav maailm on petlik. Ütleb, et ainuke reaalne maailm on ideede maailm
Deontoloogiline teooria- standard on moraalselt õige käitumise jaoks objektiivne väärtus. Jag: Teo- deontoloogilised-standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada. Ja reegli-deontoloogilised teooriad- moraalselt õige käitumine üldreeglist. Teleoloogilisi teooriad nim ka naturalistlikeks. Kanti eetika- küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine. Kant lähtub eeldusest et inimene on mõistusolend. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta, s.o selline reegel, mille mõistusolend oma mõistusest lähtudes ise endale annab ja sellega nõustub. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kui anda heale elule subjektiivne sisu, siis jääksime toppama relativismi: mis ühele hea, ei pruugi olla teisele. Kuid kui õnn ja elu määratleda objektiivselt. Siis on tegu metafüüsilise elu määratlusega, millega Kant ei taha nõustuda. Elu on empiiriline nähtus,
Käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav, sest meie suhtumine kohustesse võib olla väga erinev. Eesmärgiks ei ole teha asju kohuse pärast. Kategooriline imperatiiv: ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida." Inimesi tuleb alati kohelda kui eesmärke mitte vahendeid. Mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. Lisaks inimese väärtustamisele peab oluliseks ka motiivi. Platon: Tänu temale teame ka Sokratesest (P õpetaja). Maailm jaguneb kaheks: 1. muutuv vool (elame selles) 2. muutumatu reaalsus Ütleb, et meeleelundid on petlikud, seega nähtav maailm on pettus ja ainuke reaalne maailm on ideede maailm (nähtamatu, muutumatu, tajumatu)- asjade tõeline algkuju. Koopamüüt- koopasse aheldatud ja seljaga koopasuu poole, näeme ainult varje.
inimene. Normide täitmist tagatakse väliste sanktsioonidega: jumala igavene tasu või karistus (nt põrgu või paradiis). Lisaks Jumalalt saaetud seadustele, käskudele ja kohustustele on oluline arendada vooruseid. Kreeka filosoofiast pärit voorustele mõõdukus, vaprus, õiglus, mõistlikkus lisanduvad usk, lootus ja armastus. Uusaja eetikas saab käsitleda Kanti ja Benthami teooriad. Kanti deontoloogilise teooria järgi tuleb leida selline moraalireegel, mille mõistusolen vabatahtlikult enda kohusena omaks võtab. Benthami teleoloogiline teooria väidab, et iga inimene püüdleb loomu poolest naudingute poole ning üritab vältida kannatusi. Moraalne on tegevus, mis põhjustab võimalikult suure huga naudinguid võimalikult suurele hulgale inimestele. Just need eetilised süsteemid on osutunud püsivaks ja on kujundavad tänapäeva eetilist nägemust. TEOREETILINE JA PRAKTILINE EETIKA
Deontoloogiline teooria- standard on moraalselt õige käitumise jaoks objektiivne väärtus. Jag: Teo-deontoloogilised-standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada. Ja reegli- deontoloogilised teooriad- moraalselt õige käitumine üldreeglist. Teleoloogilisi teooriad nim ka naturalistlikeks. Kanti eetika- küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine. Kant lähtub eeldusest et inimene on mõistusolend. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta, s.o selline reegel, mille mõistusolend oma mõistusest lähtudes ise endale annab ja sellega nõustub. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kui anda heale elule subjektiivne sisu, siis jääksime toppama relativismi: mis ühele hea, ei pruugi olla teisele. Kuid kui õnn ja elu määratleda objektiivselt. Siis on tegu metafüüsilise elu määratlusega, millega Kant ei taha nõustuda. Elu on empiiriline nähtus,
standardiks ühinskondlik hüve). [teleos eesmärki saavutav] Deontoloogiline teooria (moraalne väärtus teos endas) - standard moraalselt õige käitumise jaoks on objektiivne väärtus: teo-deontoloogilised (moraalsuse standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada); reegli-deontoloogilised teooriad (saame tuletada moraalselt õige käitumise üldreeglist). [deon nõutav, tarvilik, kohustus] Kanti eetika - moraalireeglite põhjendamine. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta. Moraali aluseks ei tohi olla moraaliväline väärtus (nt õnn v hea elu). Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Elu on empiiriline nähtus, moraali ei saa seostada hea eluga. Kategooriline imperatiiv (universaalne moraalireegel): 1.) Tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks (mitte teha midagi vägivaldset, valetada jne). 2.) Talita nõnda, et sa
Reegel on ettekirjutus, mis püüab reguleerida või juhtida seda, mida me teeme. Reeglid määratlevad meie kohustused ja lähtuvad mingist "seadustatud" autoriteedist (näit. vanemad, kirik, kool, valitsus). Reeglid loovad olukorra, kus asjadele, tegevustele või arvamustele saab omistada ainult kaks iseloomustavat väidet, s.t. nad võivad olla "õiged" või "valed". Reeglideontoloogia moraaliteooria, mis nõuab, et mistahes moraalireegel, olemaks moraalselt siduv, peab olema kohaldatav kõikidele inimestele. Selle näiteks on Kanti kategooriline imperatiiv: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Reegliutilitarism moraaliteooria, mis nõuab, et peaksime alati tegutsema vastavalt reeglile, mille kohaselt tegevus peab tooma suurima õnne kõige suuremale hulgale inimestele ja vähendama teistele tehtavat halba. Regulatiivsed kriteeriumid
Normatiivne eetika: haru, mis püüab konstrueerida üldisi teoreetilisi alusraame normatiivsetele küsimustele vastamiseks, sealhulgas näiteks järjestada ja korrastada fundamentaalseid moraaliprintsiipe. Normatiivse eetika valda kuuluvad ka konkreetse iseloomuga normatiivsed küsimused, nt kuidas suhtuda aborti, eutanaasiasse, loomkatsetesse, surmanuhtlusse (s.t. rakenduseetika või praktilise eetika küsimused). Reeglideontoloogia: moraaliteooria, mis nõuab, et mistahes moraalireegel, olemaks moraalselt siduv, peab olema kohaldatav kõikidele inimestele. Selle näiteks on Kanti kategooriline imperatiiv: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Teleoloogilised teooriad Deontoloogilised teooriad Standard moraalselt õige Standard moraalselt õige käitumise jaoks on ise käitumise moraaliväline väärtus. Näit
annaabi.ee 
