Õiguse sotsioloogia
Durkheim eristab subjektiivset ja objektiivset anoomiat. Subjektiivse
anoomia puhul indiviid kas ei leia normi, millega oma käitumine kooskõlastada või ei järgi olemasolevat normi. Objektiivne
anoomia avaldub aga kindlate eluvaldkondade või ühiskondliku elu õigusliku või moraalse reguleerimise puudumises,
ebapiisavuses või ebasobivuses. Selle definitsiooniga laiendas Durkheim anoomia piire. Selle juurde mainis ta, et tegemist on
nii õigusliku kui moraalifenomeniga, mis tekib: 1) tööstus- ja kaubanduskriiside ajal, konkurentsi suurenedes 2) teaduste
äärmusliku spetsialiseerumise tingimustes, mil nende ühtsus ähvaldub kaduda ning 3) kapitali ja töö antagonismi korral. Kõigil
nimetatud juhtudel leiab ühiskonnas aset sotsiaalse solidaarsuse kadumine, tekib olukord, kus ei kehti ei õigus- ega
moraalinormid.
Kaugia II. Õigus ei ole igavikuväärtus, mille normid saavad kohaneda igapäevavajadustega need igapäevavajadused ei ole
annaabi.ee 
