ebaõnnest. Üldnarkooose on tal olnud umbes 20 ja ainsad terved luud on vasak reis ja vasak õlavars ning mõni sõrm ja varvas on ka puutumata. Matil ei esinenud tema sportlaskarjääri juures ühetegi luumurdu, välja arvatud mõne näpuluu mõra, kõik tema vigastused on tekkinud tänapäeval võisteldes. Elmetil ei ole samuti peale kannaluu mõra olnud ühtegi suuremat vigastust, kuigi kukutud on ikka piisavalt ja kõvasti. Kõigi kolme näite puhul saab teha aga järelduse, et mootorrattasport on väga ohtlik spordiala. 3.8 Seotus motokrossiga tänapäeval Täna on motoktrossiga seotud kolmest küsitletud isikust kaks- Mati Tagapere ja Juss Laansoo. Juss on väga tihedalt seotud motokrossiga, ta on HRC Eesti tiimi juht ja treener ning kuni selle aastani võistles ka ise, aga kahjuks lõpetas viimane kukkumine, millega vigastas selgroogu, tema võistleja karjääri. Mati on samuti tänaseni tihedalt seotud motokrossiga. Osaleb võistlustel ja suhtleb
Et kõrgemale tõusta, tuli oodata uute andekate noorte esile kerkimist, kes oleksid võimelised eelmist põlvkonda välja vahetama. See aeg oli peatselt tulemas. Aastad 1976-1985 Neljandat aastakümnet alustati veel ühe reorganiseerimisega spordiühingus Tööjõureservid otsustati lõpetada motoklubide ja sektsioonide tegevus. On küsitav, kui õigustatud see otsus oli. Koosnes ju kutsekoolide õpilaskond peamiselt noortest tehnikahuvilistest, kellele mootorrattasport oli aastatega kujunenud rohkem kui hobiks. Tööjõureservidel olid suured teened mootorispordi arendamisel. Nõukogude Liidu teenelise treeneri Johannes Tomsoni väsimatu töö kandis head vilja ka krossisõidu järelkasvu kasvatamisel. Õnneks ei olnud otsusel pikka iga, sest kümmmekond aastat hiljem hakati kutseharidussüsteemi õppeasutuses uuesti mootorispordi ala harrastama.Paraku ei saanud see enam sisse sellist hoogu nagu oli see viiekümmendatel ja kuuekümnendatel aastatel. 1976
annaabi.ee 
