Tiit Lauk humanitaar
selles, mida pakub meile Lääne-Euroopa moe ja seltskondlike kommete suhtes. Kuigi
nimetame end eurooplasteks, ei luba isaisade igivana traditsioon meid seda vastu võtta, mis
meid Lääne-Euroopa seltskondlisele kultuurile veidigi lähemale viiks 68 . /…/ Olgugi, et kõike
seda, mis Lääne poolt tuleb ja mis meie seltskondlist elu veidi elustaks, vastuvõetavaks ei
peeta, ei ole suutnud noorem põlv selle vastu ikkagi ükskõikseks jääda. Kõigepealt on
t a n t s see tegur, mis moderniseerununa praegu Eestis võidukäigul sammub ja ennast enam
reast välja lüüa ei lase. Isegi imelik, kuidas ta siin, meie labajala valtsi ja “Tõmba Jüri”
harrastajate seas viie lühikese aasta jooksul sarnast suurt poolehoidu on leidnud, et Tallinnas
näit. vanu tantse enam pea sugugi ei pooldata, veel harvem neid tantsitakse”. Lausa
prohvetlikuna tundub siin artikli autori ettenägelikkus: “Läheb kaua aega, ennem kui
maapidudel fokstrott poolehoidu hakkab leidma