A.dumas Kolm musketäri terve raamat
637
Arvatavasti hirmust niisutas külm higi mitmel korral ta hõõguvat laupa.
Lõpuks kuulis ta avatavate võrede kriginat, trepilt kostis saabaste ja kannuste kõlinat,
lähenes häältekõmin, millest ta näis eraldavat oma nime.
Äkki karjatas ta rõõmust ja sööstis ukse poole -- ta oli ära tundnud d'Artagnani hääle.
«D'Artagnan! D'Artagnan!» hüüdis ta. «Olete see teie? Siia, siia!»
«Constance! Constance!» vastas noormees. «Mu jumal, kus te olete?»
Samal hetkel mmnakongi uks pigem andis järele tõukele kui avanes. Mitu meest
sööstis tuppa. Proua Bona-cieux oli langenud tugitooli ega suutnud end liigutada.
D'Artagnan viskas käest veel suitseva püstoli ja langes põlvili oma armastatu ette.
Athos pistis oma püstoli vöö_ vahele. Porthos ja Aramis, kellel olid käes paljad mõõgad,
panid need tagasi tuppe.
«Oo, d'Artagnan! Mu armastatud d'Artagnan! Lõppeks ometi sa tuled, sa ei petnud
mind! See oled tõesti sina!»
«Jaa, Constance, jaa
annaabi.ee 
