Õigsuse nõue tuleb tõstatada nende poolt, kes õigust loovad/rakendavad/tõlgendavad) 2. Diskursus (läbida see). Diskursusedoktriini põhiidee on praktilise õigsuse (õiguspärasuse) või tõe protseduuriline teooria. See räägib sellest, et õigsus on tagatud siis, kui on järgitud teatud protseduure - normatiivse ülestähenduse õigsus sõltub sellest, kas see norm on saadud teatud protseduure järgides. Diskursuse reeglid formuleerivad sh üldised õiguspärasuse nõuded: - mittevastuolulisus - universaalsus kasutatavate eelduste mõttes - keelelis-mõisteline selgus - empiiriline tõesus - tagajärgede, rollivahetuse, kaalutluse silmaspidamine ehk see on monoloogi tase. 3. Mõistuse institutsionaliseerimine (püstitada tees, et õigus nõuab midagi õiget) Diskursuse piirid saab sisustada läbi reaalse ja ideaalse diskursuse. Reaalne diskursus - kindlaksmääratud aeg, määratud osavõtjate arv, piiratud võimekus rollivahetuseks.
P e predikaat tähistab seda, mida väidetakse. Sõna on konstant, mille tähendused jäävad samaks ka muutujate asendamisel mingi konkreetsete tähendustega. Konstantidena kasutatakse veel sõnu kõik ja mõned. Loogikas nim S-i ja P-d muutujateks, mida võib asendada ükskõik milliste konkreetsete tähendustega. Et mõtlemine õige oleks, tuleb traditsioonilises formaalloogikas järgida kindlaid nõudeid: järjepidevus, määratletus, mittevastuolulisus ja põhjendatus e tõestus. Antud nõuetele vastavad neli formaalloogika seadust: · Samasuse seadus - ühte ja sama väljendit tuleb alati kasutada ühes ja samas tähenduses. · Mittevasturääkivuse seadus - arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi. · Välistatud kolmanda seadus - tõene on kas väide või väite eitus kolmandat võimalust ei ole. · Küllaldase aluse seadus - väited peavad olema küllaldaselt põhjendatud:
· mitteverbaalsed kommunikatsiooni usaldusväärsuse ja inimese seisundi signaalid. Kaks suurt rühma mis koos annavad suure võimaluse hinnata tõe rääkimist. Tõenäosus, et me täiesti juhuslikult saame hinnata, kas räägitakse tõtt, on 50%. Undeutsch'i hüpotees: väited, mis tulenevad tegelikult toimunu mälust, erinevad väidetest, mis põhinevad väljamõeldisel ja fantsiaasial. Tõerääkimisel: *loogilisus suureneb, * mittestruktueeritud kõne teabeesituse mittevastuolulisus suureneb, * detailirohkus kasvab, *esitatu paigutub loomulikult konteksti, * ootamatute komplikatsioonide ilmnemisest aru andmine on sageliesinev, * sündmusega seotud isiklikud assotsiatsioonid ja seisundikirjeldused võivad sageneda, * ilmneb rohkem spontaanseid parandusi ja korrektiive, * kergemini väidetakse ennast kahtlevat oma mälus. 30
· mitteverbaalsed kommunikatsiooni usaldusväärsuse ja inimese seisundi signaalid. Kaks suurt rühma mis koos annavad suure võimaluse hinnata tõe rääkimist. Tõenäosus, et me täiesti juhuslikult saame hinnata, kas räägitakse tõtt, on 50%. Undeutsch'i hüpotees: väited, mis tulenevad tegelikult toimunu mälust, erinevad väidetest, mis põhinevad väljamõeldisel ja fantsiaasial. Tõerääkimisel: *loogilisus suureneb, * mittestruktueeritud kõne teabeesituse mittevastuolulisus suureneb, * detailirohkus kasvab, *esitatu paigutub loomulikult konteksti, * ootamatute komplikatsioonide ilmnemisest aru andmine on sageliesinev, * sündmusega seotud isiklikud assotsiatsioonid ja seisundikirjeldused võivad sageneda, * ilmneb rohkem spontaanseid parandusi ja korrektiive, * kergemini väidetakse ennast kahtlevat oma mälus. Kooskõla printsiip: tavaliselt on sõnaline osa kõnest kooskõlas mitteverbaalse osaga kõneleja
Normatiivse ülestähenduse õigsus sõltub sellest, kas see on saadud teatud kindlaid protseduure järgides. Protseduur on argumentatsiooni protseduur. Diskursust kui protseduuri saab juba määratleda protseduurireeglite süsteemi abil. Reeglid räägivad ratsionaalse, praktilise argumentatsiooni tingimustest. Ühes nende reeglitega formuleeritakse ka ratsionaalsuse nõuded, mis kehtivad diskursuse teooriast sõltumatult. Nendeks reegliteks on mittevastuolulisus, universaalsus eelduste mõttes, keelelis-mõisteline selgus, empiiriline tõesus, tagajärgede kaalutluse ja rollivahetuste silmaspidamine ning moraalsete veendumuste analüüs. See on selline monoloogi tase. On ka teine, mittemonoloogiline tase. Selle tase on diskursuse erapooletus. Erapooletuse reegliteks on: igaüks, kes soovib, peaks saama osaleda, igaüks tohib küsimuse püstitada ja ükski osavõtja ei saa olla takistatud väljast või seest poolt diskursuse sunniga. Need reeglid
1.Õigsus (küsida õigsuse kohta e vajalikkuse ja nõude sisu kohta. Õigus omab nõuet õigsusele. Õigsuse nõue tuleb tõstatada nende poolt, kes õigust loovad/rakendavad/tõlgendavad) 2. Diskursus (läbida see). Diskursus on praktilise õiguspärasuse (õigsuse) või tõe protseduuriline teooria. See räägib sellest, et õigsus on tagatud siis, kui on järgitud teatud protseduure. Diskursuse reeglid formuleerivad sh üldised õiguspärasuse nõuded: - mittevastuolulisus - universaalsus kasutatavate eelduste mõttes - keelelis-mõisteline selgus - empiiriline tõesus - tagajärgede, rollivahetuse, kaalutluse silmaspidamine ehk see on monoloogi tase. 3. Mõistuse institutsionaliseerimine (püstitada tees, et õigus nõuab midagi õiget) Ideaalse diskursuse probleem on see, et tegelikkuses on piiratud aeg, osalejate arv, vabadus osalemiseks, keelemõisteline ebaselgus, piiratud informeeritus, rollivahetuse võimatus.
annaabi.ee 
