Näiteks ka oma suhtes, mulle meeldib teada millega mu poiss päeva jooksul on tegelenud ja mis ta edasi plaanib teha. Võib olla tõesti ma elan natukene minevikus, kuna ma võin ju inimestele andestada nende tehtu mulle, kuid ma kunagi ei unusta seda ära. Ma olen loonud enda ümber kaitsekilbi ja usaldan täielikut vaid oma kahte sõpra. Ma ütleksin, et olen üsna toetaja. Ma tahan alati kuskile kuuluda ja kui ma ei kuulu, siis ma tunnen end üksiku või mittevajalikuna. Selle tõttu suhtlen ma pidevalt inimestega ja tekitan endale palju uusi suhteid, mis ei pruugi olla isegi pikaajalised. Mul pole erilist probleemi suhtlemisega, kuna tavaliselt on mind üsna ruttu omaks võetud. Ma olen üsnagi abivalmis, aitan teisi niipalju kui on minu võimuses. Aitan oma sõpradel teha ära asjad, mida nad ise ei soovi teha ning loodan selle eest pärast tunnustust saada. Ma
Jakobiinide dikatuuri ajal hukati üle 50 00 inimese, mis minu arvates on lihtsalt jube, tapeti vaeseid ja süütuid inimesi ilma põhjuseta, see oli justkui terroripoliitika, mis pani harvast hirmu tundma, mis edasi võib saada. Lõpuks süvenes Rahvuskonvedis ja kogu riigis vastuseis Robespierre hirmuvalitsusele. Selleks ajaks oli Prantsusmaa välispoliitiline olukord paranenud ning selline poliitika tundus paljudele karmi ja mittevajalikuna, mistõttu nõudis rahvas Robespierre ja tema kaaslaste hukkamist. Rahva soov läks täide ning 1794.aasta juulis hukati Robespierre ja tema kaaslased, sellega oli jakobiinide karmikäeline diktatuur ja hirmuvalitsus kukutatud igaveseks. Jakobiinide valitsemise kukutamisega algas revolutsiooni taandumine, mille käigus tühistati 1793.aasta põhiseadus ning kuulutati hoopiski välja poliitiline amnestia. 1795.aastal võttis Rahvuskonvent vastu uue põhiseaduse, milles Prantsusmaa jäi edasi
tööd. Elavtöömahukus tähendab seda, et palju on käsitsitööd, mida ei ole võimalik masinatega teha. Sellised tööd on näiteks kraavide puhastamine, teede korrashoid, hoonete fassaadide remont ja heakorrastus, metsa hooldamine. 4. Spetsiaalsed tööturuprogrammid pikaajalistele töötutele, noortele koolilõpetajatele, puuetega inimestele jne. Sageli on koolitusest ja teadmistest olulisem inimeste eneseusu ja kindluse taastamine, et inimene ei tunneks ennast mittevajalikuna ja ühiskonnast eemale tõugatuna. Passiivne tööpoliitika on valitsuse poliitika, mis tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, mis seisneb peamiselt mitmesuguste sotsiaalsete garantiide pakkumises töötutele. Passiivse tööpoliitika moodustavad enamasti mitmesugused abirahad ja stipendiumid, mis võimaldavad töötul ennast ülalpidada ja ümberõppida. Töötu abiraha suurus varieerub erinevates riikides väga palju. Enamikes arenenud riikides saavad
Rass ei tahtnud oma lapsepõlve meenutada, kuna tal polnud suurt midagi rääkida, sest ema oli alkoholi ja meeste lembeline ja isa lahkus enne Rassi sündi teise naise juurde. Rass on välimuselt pikka kasvu, siniste silmade ja kõhna kehaehitusega suitsetav noormees. 3.3.2. Tegelase psühholoogiline aspekt · Peategelase tundeelu Rass on arukas ja seetõttu tajub eriti teravalt elu vastuolulisust ja traagikat. Väikesest peale on ta tundnud ennast tõrjutuna ja mittevajalikuna. Ta elab pettumuste, reetmiste ja toimetulematuse keskel. Sellest tingituna on tema käitumine ja tunded vastandlikud ja ennasthävitavad . Oma südames on tal unistused, mida ellu viia. Tema sooviks on luua perekond, leida endale õige elukaaslane, saada arstiks ja lõpuks alustada kõike uuelt lehelt. 3.3.3. Peategelase sotsiaalne aspekt · Peategelase ühiskondlik positsioon Rass tööl ei käinud, vaid õppis koolis, raha teenis ta varastamisega või narkootikume
muud kui vaikida ja hakata oma ähvardust ellu viima. Ma mõtlesin, et kui isa veendub selles, kui halvaks muutuvad minu tulemused reaalkoolis, on ta hiljem või varem sunnitud järele andma. Ei tea, kas minu arvestus õnnestus, kuid seni ei saavutanud ma koolis mingit märgatavat edu. Ma hakkasin õppima ainult seda, mis minule meeldis, eriti seda, mida minu arvestuste kohaselt võis kunagi mulle vaja minna kunstnikukarjääri jaoks. Seda, mis näis mulle selles suhtes mittevajalikuna või mind üldse ei köitnud, hakkasin ma täielikult eirama. Minu hinded olid sel ajal täiesti erisugused: kord sain ma "kiituse" või "eeskujuliku", kord oli see "rahuldav" või "halb". Kõige paremini tegelesin ma geograafiaga ja ajalooga. Need olid minu kaks lemmikainet, milles ma olin klassi esimene õpilane. Kui ma nüüd peale paljusid aastaid vaatan tagasi sellesse aega, joonistuvad minu ees täiesti selgelt kaks väga tähtsat asjaolu: Esimene: minust sai rahvuslane.