põllumajanduspoliitika, söe- ja terasepoliitika. Nüüd kui Eesti on ühinenud Euroopa Liiduga on väliskaubanduspoliitilises taustsüsteemis toimunud suuri muutusi. Eesti ja Euroopa Liidu liikmesmaade vaheliselt kaubavahetuselt on kaotatud tollimaksud. Eestil tuli üle võtta Euroopa Liidu ühtne tollimaksusüsteem Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide suhtes. Eesti peab rakendama ka Euroopa Liidus kasutatavat mittetolliliste kaubandusmeetmete (impordikvoodid, ekspordisubsiidiumid jm.) süsteemi. Eestil tuleb harmoneerida oma väliskaubanduslepingud Euroopa Liidu omadega ja üle võtta liidu sõlmitud kaubanduslepingud. Euroopa Liiduga ühinemine tõi väliskaubanduspoliitiliselt kaasa suured muutused. Muutunud kaubandustingimused avaldavad aga ka mõju väliskaubanudse mahtudele ja suundadele, mis omakorda mõjutavad riigi kui terviku, aga samuti tema tootjate ja tarbijate ning riigisektori heaolu.
regulaatoritena vähemalt otsekohesed ja kõigile avalikult teatavaks tehtud. Mitmesugused muud väliskaubanduse reguleerimiseks rakendatavad võtted, mida eri autorite andmetel tuntakse kümneid kuni sadu, on enamasti tunduvalt halvemini läbinähtavad, s.t. vähem ilmsed. Kvoodid välja arvatud, on nad varjatud, kuid nende mõju väliskaubandusele võib olla sama tugev või isegi tugevam kui tollilistel piirangutel. Mittetolliliste piirangute kasutamise poolest on kõige tuntumad Jaapan, Euroopa Liit, aga ka Ladina-Ameerika riigid ning USA. Näidetena võib tuua USA poolt rakendatud sanitaarnõuded mitmetele toiduainetele, Kolumbia poolt püstitatud nn. vahetusnõude, mille kohaselt terase importijad peavad täiendavalt ostma teatud koguse Kolumbias toodetud kallimat terast jne. Valitsuse osalemine väliskaubanduses. Valitsuse osalemine väliskaubanduses võib varieeruda aktiivsest passiivseni
kaubandusse. Tööstuspoliitika on valitsuse püüe soodustada ressursside liikumist mingisse kindlasse valitsuse poolt nähtavasse, tulevaseks majanduskasvuks olulisse, sektorisse. Vastavalt Bardachile (1984) võib tööstuspoliitika hulka lugeda järgmisi väliskaubanduspoliitikaga seotud instrumente. Kümne põhilise tööstuspoliitika instrumendi hulka kuuluvad: · protektsionism tollide ja mittetolliliste barjääride vormis; · ekspordisubsiidiumid; · rahalised toetused töötajate ümberpaigutamiseks tööstusharudes, kus on tegemist toote elutsükli langusfaasiga; · subsiidiumid ja muud toetused uurimis- ja arendustöö vallas; · tööjõu väljaõppe ja inimkapitali arendamise programmide läbiviimine; · monopolidevastane poliitika; · kapitalivahendite infrastruktuuri arendamise toetamine tööstuslikuks arenguks;
annaabi.ee 
