Heaoluriik võtab enda kanda niisuguseid teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole. Arutluses võtan vaatluse alla Eesti riigi ja võrdlen selle ühiskonna korraldust heaoluriigi tunnustega. Samuti toon näited juurde ka oma elust ja kogemustest. Heaoluriigis on erinevad toetused neile, kes oma eluga ise toime ei tule. Eesti riigis on kehtestatud tulumaksu süsteem, kus tööd omavad inimesed maksavad makse riigile ja riik omakorda jaotab selle endaga mittetoimetulevate isikute vahel. Eakatele inimestele jagatakse pensioni, töötutele töötuabiraha, puuetega isikutele toetusabirahasid. Eestis jagatakse toetusi neile, kes oma eluga ise toime ei tule. Minu arvates see näitab, et Eesti on heaoluriik. Kuigi samal ajal osasid valdkondi üldsegi ei toetata ja raha saamiseks pöördutakse rahva poole, et neile annetataks vajalik summa. Eriti käib see ravi eesmärkidega toodete ostmise kohta. Heaoluriigis pakutakse ühiskonnale erinevaid tasuta teenuseid
keele ja kultuuri hävitamist. Alati jääb alles vene keel suhtluskeelena ja ka venekeelne meedia on laialdaselt kättesaadav. Siiski, Eesti riik kardab, et muutes kogu riikliku haridusüsteemi eesti keelseks, hakataks neid süüdistama assimilatsioonis. Tegelikuses toimib Eesti riik pigem ukrainlaste, tatarlaste jt. Rahvaste venekeelestajana. Teiseks Vallikivi väidab, et Eesti riik praegusel hetkel panustab mittetoimetulevate kodanike kasvatamisesse, kes jäävad alatiseks keeleliselt diskrimineerituks. Keelebarjäär võib osutuda ületamatuks raskuseks ülikoolis. Järgneva aspektina võtab autor käsile eesti keele kui võõrkeele õpetamise riiklikes koolides, hoolimata faktist, et eesti keel on riigi keel. Ning keelekümblusklassid, mis aitavad integreerida, on koolides ainult vabatahtlikud. Vallikivi märgib ära ka selle, et noores eas, eriti just lasteaedades ja algkoolides toimub
annaabi.ee 
