Filosoofia
asjade kohta, siis peab hing kehadest ka reaalselt erinev olema.
Et mõtlemisest sõltumatu materiaalne tegelikkus üldse olemas on, tõestavad meile meie meelte aistingud ja tajud.
Kuna me tajudes oleme tajutu suhtes retseptiivsed, passivselt vastuvõtvad, siis ei saa tajud pärineda meist endist.
Määratledes mina mõtleva substantsina, tuleb Descartes`il pidada välistatuks võimalust, et mõtlev hing ise
mitteteadvustatult tajusi produtseerib. Substantsina, mille olemus seisneb mõtlemises, s.t. teadvuses, peab
subjekt kõikidest oma seisunditest ja aktiivsustest teadlik olema. Toetudes jumalikule tõesusgarantiile arvab
Descartes võivat välistada eelduse, et meil olemasolevad selged tajud ulatuvuslikest asjadest on põhjustatud
millegi mitteulatuvusliku poolt. Niisiis peab niisuguste tajude põhjuseks olema midagi ulatuvuslikku.