harjumustele, tavadele ja uskumustele tuginedes ei saa enam kk'ga kohaneda. Pragmatism püüabki välja töötada sellise maailmavaate, mis võimaldaks inimesel elada selles muutlikus, ebakindlas ja ohtusid täis maailmas. Niisiis, mitte alati ei saa tugineda harjumustele, tavadele jne. Selleks, et uue situatsiooniga kohandeda, tuleb tugineda intellektile, mõtlemisoskusele. Intellekt peab olema selleks ,,instrumendiks", mis aitaks meil leida väljapääsu mittestandardsest situatsioonist. Siit ka Dewey filosoofilise õpetuse nimetus-,,instrumentalism": elukk'ga kohanemiseks me kasutame erinevaid ,,instrumente", nende seas ka tavasid, harjumusi, teooriaid. Sellist situatsiooni, mida iseloom. Mittetüüpilisus ja see, et vanade tavade ja harjumuste abil enam väljapääsu ei leia, nimetab Dewey ,,problemaatiliseks situatsiooniks". Nii et intellekti ülesandeks ongi nende problemaatiliste situatsioonide lahendamine.
Selle omaduse määrab rohkem kasvatus kui intellekt. Tähelepanu tuleks pöörata "kriitilistele" igadele, mil õige areng võib jagu saada isegi halvast pärilikkusest. 3-4-aastasel lapsel areneb aktiivselt intellekt, 8-11-aastaselt rajatakse isiksuse alused. Aga äkki saab temast kurjategija? Tulevasi kasuvanemaid paneb muretsema ka mõte kuritegelike kalduvuste pärimisest. Nad on valmis nägema nende jaoks igas mittestandardsest perest pärit kasvandikus halva pärilikkuse ilminguid. Taoline suhtumine on aga seotud väheste teadmistega lapse normaalse arengu käigust. Kaasaegne teadus on tõestanud, et pole olemas kaasasündinud kalduvust kriminaalselt käituda. 40 aasta jooksul koguti Ameerikas ja Euroopas andmeid ühemunakaksikute kohta. Kui probleem oleks geneetilises materjalis (kaksikute puhul on see aga samasugune), siis on loogiline eeldada, et mõlemad nad peaksid olema kurjategijad. Ometi leidus küllalt
annaabi.ee 
