konkureerimise reeglid. Meistriks saamine: a) Alustati õpipoisi/sellina. b) Tuli omandada tööoskused mõne meistri juures. Õpe kestis u 3 aastat, raskemate erialade puhul, nt kullasepp, isegi 7 aastat. c) Võimete näitamine meistrikoha saamiseks, meistritöö valmistamine. d) Käsiraha maksmine ja teistele tsunfti meistritele joodude korraldamine. Mõnikord jäidki õpipoisid sellideks ja töötasid meistri juures elu lõpuni. Ihaldusväärsematel aladel lubati mittesakslastel meistriks tõusta vaid siis, kui sakslasi ei jätkunud. Meistrite arvu üritati piirata, et kaitsta turgu (et hinnad ei läheks liiga madalaks jne). Meistriks ja tsunfti liikmeks saamine eeldas kodanikuõiguste omandamist ja abiellumist. Kuna kogu meistriks saamise protseduur oli seotud väga suurte kulutustega, oli paljudele noortele sellidele ainsaks väljapääsuks meistri tütre või lesega abiellumine, mis kergendas tunduvalt tsunfti vastuvõtmist. 4. Kaubandus
mis oli linna üks tähtsamaid ja esinduslikumaid hooneid. Vaimse elu keskuseks oli kogudusekirik. Hiliskeskajal hakati linnas tähelepanu pöörama ka puhtusele. Tallinnas elas tallinlaste ja saklaste kõrval veel soomlasi, rootslasi ja taanlasi. Linnas ei pidanud makes maksma vaimulikud ja majanduslikult mitteiseseisvad isikud. Linnaelanikud olid koondatud mitmetesse ühingutesse ja vennaskondadesse. Moodustusid ka gildid. Linnas oli võimalus õpetust saada nii sakslastel kui ka mittesakslastel, kel oli võimalik sai õpinguid jätkata mõnes Lääne-Euroopa ülikoolis. Suurkaupmeheks olemine nõudis lugemis-, kirjutamis ja arvutamisoskust. Talurahvas: Põllumjandus oli orienteeritud teraviljatootmisele. Kui eestis hakati rukist kasvatama, sai sellest kõige tähtsam toit. Talude juurde rajati väikesed põllulappe, kus kasvatati köögivilja. Üks vanimaid köögivilju on naeris ning kapsas. KÕige rohkem loomadest peeti veiseid. Küttimine oli teisejärguline
28. augustil 1941 jõudsid saksa väed Tallinna. Omavalitsuse etteotsa sai dr. Hjalmar Mäe, vaps, kes putikatse eest Eesti Vabariigi ajal oli mitu aastat vangis istunud. Tegelikuks võimumeheks oli Saksa SA (sturmabteilung e. rünnakuosakond) mundrit kandev Karl Siegmund Litzmann. Ühelt poolt sooviti küll baltlastelt kaastööd bolevike vastu, teiselt poolt aga anti mõista, et nad on siiski teisejärgulised, kui mitte just alaväärtuslikud inimesed. Saksa seadused keelasid mittesakslastel sõjaväkke astumast, aga igasugu varjunimede all kujunesid eesti üksustest ometi rindeväeosad. Kuigi sakslased olid suured bolevismi vastased, ei antud tagalas venelaste poolt sundvõõrandatud varandusi ja talusid tagasi. Omanikud töötasid küll oma taludes edasi, kuid normid olid kõrged. Siiski suudeti neid täita. Ülejäägid jäid taluperedesse ja nii abistati ka linnainimesi toiduainetega. Talv aastal 1941/42 oli erakordselt vali ja sakslaste rünnakud tervel idarindel takerdusid.
1538. aasta Tallinnas eestlasi võis olla üle poole. Sõna undeutsch oli Liivimaa keskaegses sõnapruugis mitmetaähenduslik. Tavatähenuse "talupoeg" kõrval on tähendanud kõiki mitte-sakslasi. Sõnal on halvustav kõrvaltähendus. Sakslasteks peeti aadlike, vaimulikke, suurkaupmehi, paremaid käsitöölisi. Mittesakslased olid talupojad, linnade lihtrahvas, lihtsamate käsitööametite pidajad. Alates 14. sajandi lõpust hakati järjest enam piirama õigust omada linnas kinnisvara mittesakslastel. 14. sajandi lõpu mittesakslaste olukorra halvenemist on seostatud jüriöö ülestõusuga 1343-1345, kuid see võib olla ka kokkusattumus. Maahärrade huvi esmajoones oli hoida talupoegi maal. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, linnades täideti lüngad mittekodanike arvel ja maalt linnaasunute hulgast, samal ajal maal kujunes talupoegade sunnismaisus, materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes. 23. Eesti linnad ja alevid keskajal:
annaabi.ee 
