Mitterakulised struktuurid : priionid ja viirused Priionid 1. normaalseid priioneid esineb kõigil imetajatel. 2. esinevad vaid kesknärvisüsteemis. 3. on evolutsiooniliselt vanad.(eri imetajate liikidel on need valgud väga sarnased. 4. normaalsed priionid reguleerivad ööpäevaseid rütme. Erinevus normaalse ja tõvestava priionvalgu vahel : normaalne priionvalk on alfa- spiraal, tõvestav valk on aga beeta-struktuur. Tõvestavad priionvalgud : … tekitavad priionhaigusi (lammaste kratsimistõbi , hullulehmatõbi) 1) priionhaigustele pole ravi ning need lõpevad surmaga. 2) tõvestavad priionvalgud on erilised : a) ei lagune ensüümide toimel. b) ei denatureeru kõrgel temperatuuril, kiirguste ega lahustite toimel. 3) organism ei erista normaalseid ja tõvestavaid priionvalke. (antikehi ei teki = ei teki loomulikku kaitset). Seega EI SAA Priionhaigusi diagnoosida. 4) priionhaigused ei tunnista liikidevahelisi barjääre. (inimesed saavad ...
Bioloogilise mitmekesisuse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon – elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta 3
ökosüsteemidele 3. töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks 2. Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset Bioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust sh maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. 1. Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus. Geneetiline informatsioon metaboolsed rajad e. ainevahetuse teed 2. Taksonoomiline mitmekesisus liigiline perekonnad, alamliigid jt 3. Ökoloogiline mitmekesisus: kooslused, elupaigad, ökosüsteemid. Hõlmab ka koduloomi ja viimastel aegadel ka kultuurilist mitmekesisust, kuna sotsiaalne süsteem sõltub ökoloogilisest süsteemist, kus ta eksisteerib. 3. Elu areng Maal tekkimisest kuni Kambriumi plahvatuseni
3) töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks 2. Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset - Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus on meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. 3 peamist taset : 1) Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide, nt viiruste mitmekesisus. - Geneetiline informatsioon - metaboolsed rajad e. ainevahetuse teed 2) Taksonoomiline mitmekesisus - liigiline - perekonnad, alamliigid jt 3) Ökoloogiline mitmekesisus: kooslused, elupaigad, ökosüsteemid. Hõlmab ka koduloomi ja viimastel aegadel ka kultuurilist mitmekesisust, kuna sotsiaalne süsteem sõltub ökoloogilisest süsteemist, kus ta eksisteerib. 3
Bioloogiline mitmekesisus pole staatiline, erinevad liigid domineerivad. Tekivad uued taksonid ja struktuurid, osa surevad, kuid kõik on evolutsiooniliselt seotud. 3. Bioloogiline mitmekesisus – miljonid taimed, loomad ja mikroorganismid, geenid, mis neis sisalduvad, ja keerukad ökosüsteemid, mida nad elavaks keskkonnaks aitavad ehitada. Elurikkuse kolm peamist taset: Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus: geneetiline informatsioon, metaboolsed rajad e ainevahetuse teed Liigiline mitmekesisus – Seda taset on sageli nimetatud ka taksonoomiliseks mitmekesisuseks, sest peale liikide mitmekesisuse võidakse käsileda ka liigiüleste(perekond, sugukond jne) ja liigisiseste(alamliik, tõug, rass jne) taksonite mitmekesisust
· Suhteliselt vähetoitelised kooslused · Kooslused, kus üksikute ei ole tugevat domineerimist · Mõõdukalt häiritud kooslused Miks puisniidud on nii liigirikkad? · Suur liigifond · Suur puisniitude pindala ja lai levik (ajalooliselt) · Seesmine heterogeensus (mets ja niit, kuiv ja niiske, puistu mitmekesisus jne) · Madal konkurentsi intensiivsus · Pikk ja kestev väheintensiivne majandamine Elurikkus · Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus (geneetiline informatsioon, metaboolsed rajad e. ainevahetuse teed jmt). · Taksonoomiline mitmekesisus (liigiline mitmekesisus, aga ka kõrgete taksonite oma: perekonnad, alamliigid jt) · Ökoloogiline mitmekesisus: kooslused, elupaigad, ökosüsteemid, protsessid, ka kultuuriline mitmekesisus. Liigiline koosseis ja mitmekesisus Miks jälle see mitmekesisus? · Mitmekesisus kui iseseisev looduskaitseline väärtus.
1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase. Bioloogilise mitmekesisuse termini alla mõistetakse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka (ka alamliigid, rassid, vormid, sordid, tõud). Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta. 3
substraadina nukleosiid trifosfaate. Keemilisest seisukohast on tegemist polükondensatsiooni reaktsiooniga, mille käigus sünteesitakse fosfodiestersidemed polünukleotiidahelasse ja reaktsiooni käigus vabanevad pürofosfaadi jäägid (vt. joonis 11.6). Nii nagu kõik nukleiinhapete biosünteesi reaktsioonid, kulgeb ka RNA süntees rakkudes 5' 3' suunas. Rakuliste organismide RNA polümeraasid koosnevad paljudest subühikutest. Mitterakuliste mikro-organismide (viiruste) RNA polümeraasid, mis ei vaja keerukat regulatsiooni, võivad koosneda ka ühest polüpeptiidist. Transkriptsioon, nagu ka kõigi teiste makromolekulide sünteesi protsessid jagatakse kolmeks: initsiatsioon, elongatsioon ja terminatsioon. RNA süntees algab DNA ahela kindlast kohast nn. start saidist. Enne kui süntees algab, peab RNA polümeraas seonduma DNA kindla piirkonnaga, mida kutsutakse geeni promootoriks. Promootorid on kindla järjestusega DNA lõigud (vt
annaabi.ee 
