iroonilist suhtumist argiteadvuse poolt heaks ja ilusaks peetusse. «Kalevipoja mälestused» on üldiselt kantud tavapärase jõukangelase müüdi pilamise vaimust ning ka «Reekviemi» lõpp kummutab käibekujutlusi kangelaslikkusest. Romantilised paisutused emmakumma, kas pahelisuse või kangelaslikkust suunas ei ole Vetemaa väikeste romaanide maailmale tüüpilised. Mõneti erandlik on selles mõttes Kalevipojaromaan. Vetemaa skeptilise, väärtusi ja positiivsust mittepakkuva, pigem mahakiskuva maailma taustal tõuseb just Kalevipojaromaan esile oma positiivse programmi poolest. Kui «Pillimehes» viis sügav hingeline kriis tegelase moraalselt alla, siis «Kalevipoja mälestustes» toob autor nimitegelase kriisiseisundist välja kui just mitte otse ümbersünnile, siis murrangule, positiivse lahenduse suunas küll. See on eetilise isiksuse kujunemise lugu murdeeast täisküpsuseni.
loominguliste õpilastega töötamine raskem, kui suurte võimete ja kõrge IQ õpilastega. Õpetajad eelistavad enam Kõrge IQ- ga õpilasi kui loomingulisi õpilasi. Kuid õpilaste loomingulisuse väärtustamine ja arendamine on oluline nii kasvatuslikust kui ka rahvuse inimkvaliteedi kindlustamise seisukohast. Loomingulisus võib õpilastel avalduda ühes või teises ainevaldkonnas, kuid mitte kõigis nagu täiskasvanutelgi. Sellele lisandub veel sageli üleolev hoiak huvi mittepakkuva aine suhtes, kuigi tuleb loomingulisust mittepakkuv aine väga loomingulistel õpilastel ära õppida. Kool peaks küll väärtustama ja arendama loomevõimeid, kuid samas ka aru saama, et kogu õppimist ei saa taandada vaid õpilase loomingulisuse ja originaalsuse imetlemisele. Loomingulise arendamine seisneb eelkõige õpilastele võimaluste loomises nende loomepotensiaali avaldumiseks õppimisega, mis ajendub sisemisest huvist
kulla ja hõbeda tagavara. 18. sajandi alguses tekkinud füsiokraatide majandusõpetus piirdus majandusedu hinda- misel vaid põllumajandusega. Adam Smith märkis 1776. aastal oma kuulsas teoses “Rahvaste rikkus”, et riikide jõukust tuleb arvutada toodangumahu alusel teatud ajaperioodil. Kuid ta välistas materiaalset toodangut mittepakkuva meelelahutus- ja teenindussektori, valitsuse, juristid jms. Uusklassitsismi rajaja Artur Marshall vaidlustas Adam Smithi tõekspidamised väitega, et rikkuse suurendamise aluseks tuleb võtta loodud väärtuste kasulikkus, mitte aga nende materiaalsus (tangibility). Juristide komisjonitasud ei erinenud tema arvates kartulikuhjast või raualaadungist. Majandus vajab korralikuks funktsioneerimiseks nelja liiki kapitali.
annaabi.ee 
