Tegelased: ajaloolised- õige nimega. Muudetud nimega, sündmustega vabalt seotud. Väljamõeldud tegelased (,,luulelt laenatud"-Vilde) väljamõeldud esindavad tüüpilist käsitöölist, talupoega, külaelu, kuid ei oma peategelase rolli, loovad koondpildi. Realistlik kirjandus eeldab ajaloo tundmist, eri allikate läbitöötamist (oli romantismis ebaoluline), Mahtra Sõja jaoks töötas läbi ajaloolised tekstid, viibis arhiivides, kasutas reaalsete inimeste mälestusi, kohtus nendega. Mittefiktsionaalsete ideede toomine romaani, reaalsuse efekt! Ajaloolised tagasivaated romaanides, miks said Mahtra rahutused üldse alguse, eellugu. Vene valitsuse majandussüsteemid, talupojad allutatud mõisnikele. Talupoeg oma maa ori maa oluline talupojale, pärisorjus, teoorjus e töö tegemine maa eest, et teenida ära oma väike kehv maake. Ük kriitiline!! Küla kujutamine 19. Saj II pooles Eesti küla ük pärast Põhjasõda (vene võit rootsi üle), talupoeg kuulub mõisnikule,
14.04.12 Goethe "Wilhelm Meisteri..." eeskujul kujuneb edaspidine proosa. Kirjandus on jätkuv teisenemine, seeme on seal sügavamal olemas, mille vaatamisel see teisenemine saab meile selgemaks. Romantiline romaan on katsetus, millest midagi ei tulnud, need jäid kirjanduslikuks umbteeks ja alates 19. sajandist on meil palju selliseid kirjanduslikke umbteid. Emily Bronte? "Vihurimäe" - kui neid vaadata, siis võib see lugemine isegi huvitav olla. Lineaarne narratiiv oli kujunenud mittefiktsionaalsete kirjandusest 18. sajandil - tekib järjestikune narratiivi tüüp ja see on see, mis rajas aluse 19. saj realismile. Säilis gooti zanris ja tuli sealt Walter Scotti loomingusse. Romantikute katsetused jäid ädisteks sinna vahele. Loodi mitu romaanitüüpi, millel oli edaspidi ka oma roll mängida - romantikute püüded ja realistlik narratiiv moodustavad sünteesi, see valmistab ette 20. sajandi romaani. Kulgemine 20. sajandisse - see on huvitav, sest need ikkagi väga hiljutised tekstid.