käsitöölised. Keskaegse linna tänavapilti ilmestasid zonglöörid ehk mängumehed. Need olid erakordsete annetega rändnäitlejad. Nad oskasid laulda, deklameerida, tantsida, nalja teha ja erinevaid trikke korda saata. Eriti hinnatud olid aga kehalise puudega rändnäitlejad (kääbused, hiiglased, lombakad jne.) 13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. Kogu konflikt või probleem päästeti tänu pühaku õigeaegse vahelesegamisega. Miraaklite lõpp oli alati selline, mis andis võidu headusele kurja üle. Paljude miraaklite sisuks olid ka pühakute elulood. 14.saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi müsteeriume Müsteeriumid kasvasid välja usupühade ajal toimunud rongkäikudest, kus näidati usklikele reliikviaid ja pühakute pilte ning korraldati pisikesi piiblilavastusi. See muutus peagi omaette etenduseks. Teistes linnades tekkisid müsteeriumid laatade tõttu
Etendus toimus ladina keeles., näitlejateks olid vaimulikud. 11- 12. sajandil muutub näidend rahvuskeelseks, sellesse põimitakse üha enam ilmalikke elemente ja see kasvab ka ulatuses. Kujunevad piibliainelised näidendid müsteeriumid, näitlejateks ilmalikud isikud ja ettekandepaigaks tavaliselt kirkuesine väljaks või turuplats. Müsteeriumide kõrval tekib 13. sajandil miraakel- imemäng, mille ainestik oli ammendatud pühakute elust või neitsi Maarja legendidest. Ka miraaklite ainestik muutub aja jooksul ilmalikumaks. Kõige hilisemaks keskaja draamazanriks on didaktiline moralitee, mis tekkis Prantsusmaal 14- 16. sajandil. Moralitee oli häälestatud küll usulis-kõlblalt, kuid sisaldas siiski ka sotsiaalset kriitikat. 14. sajandi kirjandus on laadilt üleminekuaja oma. Vaimuelus on ended renessanssist. Ühiskondlikult kuuluvad 14. sajandi silmapaistvad kirjanduslikud saavutused linnakirjandusse. Need on üha enam ilmalikustuv draama ja eepika
XIII saj prantsuse kirjanduse kaks suurteost: „Roosiromaan“, „Rebaseromaan“ – loomalugude hiigelsari. Loomaeepos. Keskaegne draama: varaseim keskaegne draama liturgiline. Alguses ladina keel, siis mindi üle rahvuskeelele. Näitlemise võtsid enda peale tavalised linnakodanikud. XIV-XV saj muutus draama järjest enam rahvalikuks lõbustuseks. Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendeid nimetati müsteeriumideks. Miraaklite teemadeks olid apostlite ja jumalaema imeteod. Kolmas keskaegse draama žanr: moralitee, õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. Koomiline teater: farss (lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija
· Rahvakeelsusele ladina keelest üleminek, vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud (käsitöölised). Edasi läks teatritegemine täielikult tsunftide kätte ja teemad muudkui ilmalikustusid. Üleminek rahvalikuks lõbustuseks. · Lavakujundus väga tinglik. · Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendid: müsteeriumid. Vanim säilinud 12. sajandist ,,Aadama mäng". · Miraaklite teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Rutebeuf'i ,,Miraakel Theophile'ist" esimene saatana ja inimese lepingu kujutis. · Moraalitee õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. · Farsid jämekoomilised olustikulised lühinäidendid; kindlad tegelaskujud: patune munk, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. 6
ka osavus ja tasakaalukunstnikud. Truväärid olid need kes lõid ise laule ja esitasid neid, Lõuna- Prantsusmaal nimetati neid trubaduurideks. Nad seisid ülikonnale lähemal kui nende rühmitusekaaslased. Puy'des oli kombeks korraldada poeesia konkursse, need luulevõistlused toimusid 3 korda aastas. Nendel üritustel astusidkui zonglöörid oma teostega üles, esitasid ka draamateoseid, seal hulgas ka miraakleid (vaid oletus, kindlad tõendid puuduvad). Miraaklite autorid olid justnimelt zonglöörid. Kirik kutsus maiste asjade juurest tagasi suurema usu juurde (neid, kes olid äralangenud). Neitsi- Maarja asemele astub Jumalaema kuju. ,,Miraakel Teofilis" 1261. aastal ilmunud teos. Esimene klassikaline miraakel, milel kesksel kohal on Neitsi-Maarja. Teose autor on Rutebeuf, ta elas 13. sajandi teisel poolel. Ta kirjutas palju pühakuelulugusid. Teofilos elas 6. sajandil ja oli piiskopi
annaabi.ee 
