"Pommeri aed"
pudrumägedel ja piimajõgedel? Mis on tulnud tema kasvandikest? Joodikud? Kahjuks küll(lk. 223).
Pommer ei anna siiski alla, ta harib haridusepõldu edasi ja loodab paremat, samuti ei lõika ta ka
vana suisleppa veel maha, lootuses, et ehk hakkab see varsti jälle õitsema. Ta käib oma rada nagu
päike või vihmauss. Kas ei raja temagi elu pimedas sügavikus oma pisikest tunnelit päikese poole?
Ta ei salli surnud puid ja jala peal surnud inimesi, loidusele ja minnalaskmisele vastandab ta
tegevuse. /.../ Sest temast peavad maha jääma õitsvad, mitte mustaks põlenud puud.
Järgmisel kevadel, kui Pommer oli koolmeistri ametist lahti, avastab ta, et tema murelaps, vana
suislepp õitseb nagu kõik teisedki viljapuud aias. Ka kool jäi Jaagusillale alles ja koolielu läks uue
hooga edasi, kuid nüüd juba Jaan Pommerita.
Mis olen ma oma elust saanud? küsib Pommer endalt. Mi-da-gi, sahiseb adraraud mullas. Mis ma
saama pidin? küsib Pommer jälle
annaabi.ee 
