alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron (parun) ja chevalier. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid -, mis sulas hiljem alamaadli sekka. Ka need rüütlid, kes vallutasid 13. sajandil Eestit, pärinesid suurelt osalt just ministeriaalide hulgast. Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas ta sageli oma asemikule, kuid kõrgema astme kohtu instungitel, näiteks senjööri või Inglismaal krahvkonna kohtus, osales ta isiklikuklt. Aadlikultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.
leoparde, kotkaid, hobuseid, greife ja ükssarvi, hiljem rüütleid, sõjaväelasi jt inimfiguure (Oja 2006). 9 2 VASALLIDE VAPID Eestis läänistati esimesed külad juba ristisõja ajal. Eesti ala läänimehed pärinesid valdavalt Saksimaalt, Mecklenburgist ja Vestfaalist. Sotsiaalselt päritolult kuulusid nad lihtrüütlite ja ministeriaalide hulka, kes kodumaal läänimeeste hulka ei kuulunud. Eesti kuninga või piiskopi vasallina teenides see staatus osalt muutus; lihtrüütel või ministeriaal oli siin läänimees. (Saare 2006, lk 15) Väga palju vaieldi, kui suur võiks olla eestlaste osakaal läänimeeste seas. See arv kõikus 2-35% vahel erinevate arvamuste põhjal. Arvati siiski, et läänimeeste tehtud edasiläänistusi saanud allvasallide ja ordualade väikeläänimeeste seas oli eesti päritoluga mehi rohkem.
Siinsed liivlased olid Polotski vürstide (Kulges mööda Daugava jõge, Valgevene) maksualused. Leedulaste rüüsteretked naaberaladele sagenesid. Nendele jõududele lisandusid kaupmehed Ojamaalt (Gotland, Rootsi saar), Saksa- ja Venemaalt. Koos Põhja-Saksa kaupmeestega saabus Väinale augustiinlasest koorihärra Meinhard Segebergi kloostrist. Ta tuli Liivimaale 1180. aastate algupoolel, et ainult veeta aega kaupmeeste seltsis ja pidada jutlusi. Meinhard pärines Bremeni peapiiskopi ministeriaalide (mittevabade rüütlite) hulgast (Samuti ka tsistertsi munk Theoderich). Pärast korduvaid liivlaste juures viibimisi asus Meinhard püsivalt Ükskülasse (liivlaste keskus umbes 40 kilomeetrit Väina suudmest ülesvoolu). Kroonika lisab, et Meinhard käis misjonitöö jaoks luba küsimas Polotski vürsti juures, sest liivlased olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186
Meinhardi misjon ei alga tühjalt kohalt. Esitatud arvamus, et Meinhard oli kaupmeestega kaasas käiv preester - selle seisukoha on vaidlustanud saksa ajaloolane ..., kes kirjutas, et me ei tohi unustada, et Meinhard oli toomhärra - munk Segevergi kloostris, mille pungad on preestrid ja erinevalt tavalisemast kloostrist olid suur osa elanikest pärit ministeriaali päritolu. Meinhard oli pärit Bremeni peapiiskoppide ministeriaalide hulgast. Põhja-Saksa kontekstis see tähendab, et Meinhard kuulus ühiskonna eliidi hulka. Seega tal pidi olema selge motiiv, et liivlaste seas misjonitööd tegema hakata. Küll on küsitav, mis ajast peale me võime rääkide poliitilistest motiividest. Henriku kroonika püüab Bremeni piiskoppi varju jätta. Kogu see Riia misjoniga seotud inimeste rühm oli tegelikult väga väike hulk inimesi, kes olid omavahel perekondlikute sidemete kaudu seotud. Albert von Buxholden
annaabi.ee 
