Immanuel Kant
(„Opus postumum“) anti välja alles XIX saj. 80-ndatel aastatel. Sealt nähtub autori
mõttemaailmas kasvav seesmine ebakõla ja lõhenemine.
Kant suri 1804.a./2, 15/
Nüüd hakkame Kanti filosoofiat põhjalikumalt „lahkama“. Alustame siis
kronoloogiliselt –
kriitikaeelsest järgust.
1755. a hakkas Kant Köningsbergi ülikoolis pidama eradotsendina pidama
loenguid metafüüsika ja mitmesugustest loodusteadustest, füüsilise geograafia ja
mineraloogiani välja. Püsiva elatise puudumise tõttu tuli ta taluda teravat ainelist kitsikust
ja 1765. a oli ta sunnitud leppima Kõningsbergi kuningliku lossiraamatukogu
abiraamatukoguhoidja tagasihoidliku kohaga, tema taotlused professori ametikohale jäid
aga kõik need aastat tulutuks ja alles 46-aastaselt võis ta lõpuks asuda loogika ja
metafüüsika professori õppetooli (hilem ka dekaan).
Selleks ajaks oli tal välja kujunenud monotoonne, kuid pisiasjadeni läbimõeldud