Kirjandus- ja teatriteaduse alused
üha enam mimesise aktiivset, performatiivset loomust. See on tegevus, mis eeldab
enda samastamist Teisega. Mimeetiline kõne on rituaalne. Girard: mimesis on
igasuguse inimliku tegevuse osa, matkimine on inimese loomupärane tegevus.
Mimeetiline vägivald: inimesel tekib omamisvajadus, millest tekib sotsiaalne
mimeetiline tegevus ning mida piirab patuoina olemasolu. Üksnes kristluse teke
annab sellest väljapääsu, kuivõrd Kristus on vabatahtlik patuoinas. Igasugune kultuur
tekib mimeetilisest vägivallast.
Kirjandusmimesis on sügavalt eksistentsiaalne tegevus, milles inimene osaleb
maailma osana. Gebauer-Wulf Mimesis 1992 võimalik maailm, mis imiteerib
tegelikkust representatsioonide kaudu. Mimeetiline tegevus autori, tegelaste ja lugeja
tasandil. Autor on reaalse maailma vaatleja, tegelased fiktiivse maailma vaatlejad ning
lugejal on kahetine roll. Aristotelese määratluses on toodud mimesise kaks tahku:
jäljenduslik ja muutev
annaabi.ee 
