Taju ja taju tunnused
piirkonnas tekib nn fii-liikumine ehk objektitu liikumine; üle 200 ms intervalli korral nähakse
juba eri objektidena/
Stroboskoopiline efekt on näivat liikumist põhjustavatest liikumistest kõige rohkem inimeste poolt rakendust
leidnud. Sellele põhineb filmide näitamine kinos ja joonisfilmide valmistamine. Süstemaatiliselt demonstreeris
stroboskoopilist efekti esmakordselt Max Wertheimer (1912), lülitades pimedas ruumis valguspunktid sisse ja
välja 50 millisekundilise vahega, kusjuures teine valgusallikas asus esimesest veidi eemal. Faktorite seas, mis
determineerivad, kas tajutakse liikumise stroboskoobilist efekti või mitte, on peale pausi kahe stiimuli vahel
olulised veel valgusallikate kaugus teineteisest, valgussähvatuse kestus, valgusallika suurus ja vaataja
subjektiivne kogemus ehk nö treenitus. Mis puudutab pausi kestust kahe stiimuli vahel, siis tuleb märkida, et
annaabi.ee 
