Turbasamblad on suutelised oma kudedega suurel hulgal vett vastu võtma ja hoidma, vesinikioone keskkonda pumpama ja sellega keskkonna happesust tõstma, taimkonkurente tõrjuma ja ängistama. Bakterite ja seente abil toituvad turbasamblad ka sademetest tulenevast tolmust, mis aitab neil kasvada äärmiselt toitevaesel pinnal. Raba taimekooslused saab jaotada veesisesteks, älvesisesteks, peenrapealseteks ning metsakooslusteks. Nende kombineerimisel tekivad mitmesugused rabale iseloomulikud mikromaastikud. Suurem osa on älve- ja peenrakooslused. Älvestes kasvavad rabakas, mudatarn ja valge nokkhein, leidub ka huulheinu. Älveservi katavad aga punakas ja punane turbasammal küüvitsa ja jõhvikaga, vahest leidub ka tupp- villpea ja raba-jänesevilla tihedaid puhmikuid. Rabapeenarde pinnaks on tihedakasvulised pruunid ja teravalehised turbasamblad koos rabakarusamblaga. Nende pinnal kasvavad jõhvikas, murakas, kanarbik, kukemari, sookail ja hanevits
mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on nõlv suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam- vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba- jänesvill, vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal. Idatüüpi rabad on kumerad, neil ei ole selgesti väljakujunenud järsku nõlva, mikromaastikud paiknevad enamasti kontsentriliselt hüdroloogilise keskme ümber, taimedest on iseloomulikud hanevits ja pruun turbasammal. Rabades on levinud ka küüvits. Kõigis rabades on hästi arenenud puhmarinne, samblarindes valitsevad turbasamblad. Kalju- ja liivikutaimkond Eesti kalju- ja liivikutaimkond on üks seitsmest taimkatteklassifikatsiooni suurüksusest. Ta hõlmab mulla lähtekivimi lõhedes või alles kujunevatel algelistel muldadel kasvavaid
annaabi.ee 
