otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus. Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad
probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid. Tänapäevani on Eestis olemas inimesi kes peavad end nõidadeks, teaduslikku kinnitust sellele ei ole. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega
Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal, seega ei saa rääkida ka kindlatest mõjudest tänapäeva. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja mingil määral ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiieteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Eestis on tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Tänapäeval kajastub esivanematekultus eriti hingedepäeval, mil vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks. Õnneks ei ole ka noored neid tavasid ja
Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Tänapäeval kajastub esivanematekultus eriti hingedepäeval, mil vanem
küüntes. · Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. · Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks komme mitte nimetada loomi nimepidi vaid kasutada erilisi sendusnimesid. · Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. · Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. · Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. · Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Ralf 15
samme. Tulijaid oli kaks: üks suur, teine väike. Suurem kandis turjal haljast, lumest puhtaks rapsitud kuuske. Niisuguseid põdrale turjani ulatuvaid kuuski kasvas ka haabade vahel, kuid põdra jätsid need ükskõikseks. Kuuseoksi ta ei söönud. Sellest, kuidas põdra silmad minejaid saatsid, jäi mulje, nagu imestaks põder väga, mida inimesed kuusega peale hakkavad. Igal talvehakul tuli põdrapull nendesse põldude äärsetesse metsatukkadesse. Sügavas lumes kahlates liikus ta ühe põõsa juurest teiseni, napsas võrse siit, murdis teise sealt. Iial ei püganud põder pajusid või noori haabu päris nudiks. Ta justkui mõistis, et kui ta tahab järgmisel talvel siia tagasi tulla, peab pügamistöös mõõdukas olema. Metsale vajuv videvik leidis põdrapulli kändude vahel lumel lesimas. Läbi terve talve ei vaevunud põder endale paremat voodit tegema: ei lund kõhu alt ära kraapima, ei oksi madratsiks murdma
Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada.Usuti ka vaimudesse ja haldjatesse. Mõnede näited võib tuua kodude kaitjsa Tõnn ( Pärnu- ja Viljandimaal), taeva- ja äikesejumal Uku ning saarlaste peajumal Tarapita. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad.Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga, kutselisi preestreid ja keerukat mütoloogiat polnud. Loomismüütidest võib jälgi leida 5 rahvalauludest. Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba ümber, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus.
olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga, kutselisi
Puukoor pakub lisaks põnevale maitseelamuse ka vajalikke mineraalaineid. Seetõttu söövad põdrad meelsasti ka veetaimi ning ei pelga neid otsides vette minna. Põdrad on liikuvad loomad, kes vahetavad vastavalt aastaajale ka kodupaika. Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita. (Eesti Loodus, Piret Pappel, 2001) Metssiga (Sus scrofa) Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti 27 sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid
annaabi.ee 
